Otsingud. [Poolik]

XX Tähtis päev

Kõik teavad seda tunnet enne tähtsat või suurt tööd, eksamit, testi või esinemist. Sa oled närvis, peopesad lähevad higiseks ja seest nagu keeraks. Tavaliselt on mul see tunne, aga täna, kui meil on oma kavadega esinemine, ma ei tunne midagi. Mul pole närvi sees. Ma ei tunne, et ma oleksin elevil. Ma ei tunne, et ma seda kardaksin. Ma isegi ei tunne motivatsiooni, siin neid tantse esitada. See on eriti kahtlane, sest tantsimine on mulle kogu elu meeldinud. See on olnud miski, mis mu mõtted alati eemale viivad, aga täna... Ma ei tea mis mul viga on.

Uue tätoveeringu saamisest on möödas natuke rohkem kui nädal, me oleme J-Hope'iga teinud trenni peaaegu iga päev. Peale tantsimist olen ma igapäev jõusaalis käinud ja nagu saatus tahtis, pean ma siit täna kohe peale esinemist ära jooksma. Kaklema. Tänane pidi mingi 'special' matš olema, see algab varem ja selle võiduga ma pidin saama koha mingis turniiris. Kahtlase pässi sõnul ma pidin võitma või ma olen tema jaoks kasutu. Nagu? Ma olen temale ainult ühe matši kakelnud ja ta juba plaanib mind ära visata? Okei. Kersti Park. Sa pead keskenduma praegusele.

J-Hope pani käe mulle õlale ja küsis, kas ma olen valmis. Ma noogutasin, sest mul ei jäänud muud üle, meie treenerid, trennikaaslased, Yoongi, RM ja Jimin jälgisid meie esitust. Ma pidin andma endast kõik, Hope'i nimel. Kirke ja RM lõpetasid oma tantsu, nende koostöö oli väga hea, paar tantsuliigutust jäid minu arvates veidi tuimaks, leidsin kaks viga ja RM jäi mõnes kohas liigutustega hiljaks. Emotsioon, mis nad edasi andsid oli väga võimas, nende vahel lihtsalt oli see keemia juba olemas.

"PARK! Let's get it!" J-Hope hüüdis mulle ja me jooksime koos teiste ette. Seljataga hakkas meie laul Bubblegum tööle ja ma lõpuks nautisin ennast.

Terve saal elas meile kaasa. Peale tantsu ma vaatasin J-Hope'ile otsa ja me mõlemad naersime. Hope tuli kallistas mind ja tõstis mu üles.

"Me oleme parimad!" Ta karjus mulle kõrva.

"Muidugi me oleme!" ma karjusin vastu, aga me ei saanud edasi tähistada, sest viimane paar oli veel esinemata oma esimese tantsuga.

Elina ja Jimin astusid meie asemele, nad vaatasid üksteisele enne alustamist otsa ja noogutasid. Ma pidin tunnistama, nad oskavad tantsida. Nad tegid tantsu loole Panda. Terve saal oli nende tantsu lõpus sama energiline kui meie, seda oli juba alguses arvata, et neist saavad meie põhi konkurendid. Nüüd tuli aeg teiste tantsude jaoks. Esimesed olid jälle Kirke ja Rap Monster, nende teine tants oli loole Say you won't let go. Nad olid nii armsad koos tantsides, ma ei pannud isegi tähele, et ma vaatasin neid naeratusega näol. Kui neil lugu lõpupoole hakkas jõudma, otsisin silmadega J-Hope'i. Tema asemel jäid mu silmad seisma Jimini peal, kes oli tegevuses minu jälgimisega. Me ei naeratanud üksteisele nagu alguses, me ei näidanud ühtki emotsiooni üksteisele. Kõik tunded olid peidetud sügavale, et neid keegi ei leiaks. Mina olin esimene, kes ära pööras pilgu. Ma vaatasin J-Hope'ile otsa, kes oli jõudnud minu kõrvale, sest me pidime kohe oma teist lugu esitama minema. Me tahtsime näidata, et me oskame erinevaid emotsioone välja anda, sellepärast valisime teiseks looks Say something. See oli kurvameelne ja vastandlik loole Bubblegum, mis oli rõõmsameelne. Hingasin sügavalt sisse ja valmistusin tantsuks. Kui lugu hakkas tööle, andsin endast kõik.

Jälle oli kord Jimini ja Elina kätte jõudnud. Nende laulu valikus olin ma väga üllatunud, see oli Been Around the World. Nende tants oli lauluga kooskõlas - seksikas. Keerasin pea mitu korda ära, kui Jimin ja Elina üksteisele liiga lähedal olid. Ma ei saanud ju jääda täiesti ükskõikseks, aga samas ma ei saanud ka midagi nende peatamiseks teha. Kui neil sai tants läbi hoidsin käsi rinnalt edasi risti, ei plaaninudki plaksutada. Mitte sellepärast, et nad mulle ei meeldinud, Elina sai suurepäraselt hakkama oma osaga. Asi oli lihtsalt Jiminis. Ma isegi ei oska öelda, mis ta valesti tegi, ta ju järgis reegleid ja tantsis kaks tantsu, pealegi olin mina see, kes teda Elinaga tantsima pani.

"Väga hea, tants on hästi läbi mõeldud, aga..." treener kommenteeris Jimini ja Elina tantsu, "...Jiminil jäi emotsioon puudu. Te valisite tantsu, kus te peate olema koos, mõtlema nagu armunud ja kirge täis, aga tundus nagu Jimin oleks parema meelega olnud kellegi teisega koos." Elina naeratus muutus kibedaks selle lause peale, Jimin oli tema esituse ära rikkunud.

Me pidime nüüd ainult ootama, mis lõpp tulemus on. Sellega pidi treeneri sõnul minema umbes 10 minutit. See mulle sobis, mul on sellejaoks aega.

Ma kõndisin Elina juurde, sest ta tundus ikka tujust ära.

"Pole hullu, ma saan aru miks sa Jiminis pettunud oled," ma lohutasin teda ja istusin ta kõrvale.

"Ma ei ole temas pettunud, pigem endas," Elina vastas vaikselt.

"Mis mõttes? Jimin oli ju see, kes sai treenerilt kriitikat," ma küsisin arusaamatuses.

"Mulle..." Elina alustas, aga kõhkles, "Ma lootsin, et ma meeldin Jiminile ja sellepärast ma olen pettunud." Ma olin üllatunud, seda ma ei osanud arvata. Ma ei teadnud, mida Elinale öelda.

"Ta... Tal võtab see kauem aega, ta ei usalda inimesi nii kiiresti," Well minuga oli küll asi teist pidi, aga ma üritasin praegu Elinat lohutada ja ei tahtnud talle rohkem kurbust tekitada. Ma viisin teema kohe mujale ja üritasin Elinal mõtteid eemale saada. Samal ajal aga tuli Yoongi minu juurde ja istus mu kõrvale.

"Sa olid vapustav, kuigi mulle ei meeldinud see, et Hope sulle nii lähedal oli, aga sa olid siiski suurepärane," Yoongi ütles ja suudles mu põske. Ma naeratasin ja vastasin talle, "See oli ainult tants, sa ei pea muretsema. Mina ja Hope oleme ainult tantsukaaslased." Suga nõustus minuga noogutusega ja pani käe mulle ümber.

"Mis sa peale seda teed?" Suga küsis ja toetas oma pea mu õlale.

"Ma pean minema asju ajama," ma vastasin. Suga ohkas selle peale sügavalt, ta oli tükk aega vait. Lõpuks ta vastas, "Ära siis haiget saa." Ta sai aru, et ma pean kaklema minema. Ma olin natuke pettunud, et ta isegi ei proovinud minu töö otsust muuta. Kui sa saaksid teada, et sinule kallis inimene tegeleb ohtliku tegevusega, siis sa vähemalt ju prooviksid teda peatada? Yoongi on üleüldse muutunud selle lühikese ajaga, mis me suhtes oleme olnud. Ta räägib minuga järjest vähem tunnetest ning suhtes hoidub enamasti füüsilisele kontaktile. Võib-olla ma lihtsalt olen juba rohkem ära harjunud ja enam ei pane tähele neid asju, kujutan ainult kõike ette.

"Nii! Me oleme oma otsuse teinud," ütles meie treener ruumi sisse astudes. Terve saal jäi hetkega vait ning ootama otsust.

"Me mõtlesime kaua, aga lõplik otsus tuli väga huvitava lahendusega," ta jätkas ning kõndis koos teise treeneriga ruumi ette.

"Me ei valinud võitjaks originaal paari vaid panime ise paari kokku," täpsustas teine treener.

"Alustame kolmandast kohast: Rap Monster ja Kirke!" saalis kostus suur aplaus ning nimetatud paar tõusis püsti, et kummardada.

"Enam vahet pole kumma me enne nimetame, paarid saavad mõlemad samal ajal teada oma tulemuse," meie treener alustas ning jätkas pinget kasvatades, kui mitte liiga kaua venitades, "Esimene koht meie võistluses on...

J-Hope ja Elina!"

Ma hakkasin juba püsti tõusma kui J-Hope'i nimi öeldi, kuid Elina nime kuuldes vajusin tagasi istuli. Ma olin löödud, ma ei võitnudki...
Mis ma valesti tegin?
Kas mu tase on langenud?

"Park sa olid tubli! Said teise koha!" Yoongi tõmbas mu püsti ning kallistas mind.
Ma ainult ümisesin vastu, ma ei olnud endaga rahul. Teine? See oli ju esimene kaotaja. Vaatasin telefoni ja nägin kellaaega, mul ei ole aega siia jääda, pean edasi võistlusringi minema. Tõmbasin ennast tuimalt Yoongi  käte vahelt ning jooksin riietusruumi, kust haarasin oma koti. Edasi kiirustasin autosse ja sõit algas.

————
Heyyooo! Autor siin! Praegu olen reisil ja tänu sellele on aega pikkadel sõitudel kirjutada.
Proovin vähemalt natukenegi midagi valmis saada.
Cya later! :3