Otsingud. [Poolik]

XXI Lihase valu

Ma ei mäleta kuidas ma koju jõudsin, tunnen ainult jõhkrat valu paremas käes ja pea valu on ka räme. Õnneks olen ma oma korteris, teki all. Toidu lõhn sunnib mind voodist välja tulema. Asusin lõhna tekitaja otsingutele ning magamistoast välja astudes nägin köögis tuttavat kogu pliidi taga askeldamas.

"Hommik, ma panin sulle valuvaigisti lauale, vesi on ka seal kõrval," Yoongi ütles uniselt ning jätkas pliidi ääres praadimist.

"Muna?" Küsisin peale tabletile vee peale joomist.
Yoongi ümises nõustuvalt selle peale. Ma läksin ta seljataha ja võtsin talt ümbert kinni, ta vaatas korraks üle õla minu poole, aga siis tegeles muna praadimisega edasi. Ma panin pea ta õlale ning nautisin vaikset hetke. Tal ei läinud praadimisega enam kaua, üsna varsti keeras pliidi kinni ning pööras ennast ümber, et mind hoida.

"Kuidas läks?" Yoongi küsis vaikselt meid kiigutades.

"Liiga napikas, õnneks võitsin," ma vastasin enda näo ta kaelale peites.

"Tubli," ta vastas peaaegu emotsioonitult, "Hakkame sööma nüüd."

Ma seisin siiski ta ees ja ei liikunud kuhugi, otsisin ta silmadest vastust, et teada saada, kas midagi on viga, ta vältis mu pilku. Asetasin oma käe õrnalt ta põsele ja suunasin  ta näo minuga vastamisi.

"Mis juhtunud on?" Küsisin murelikult. Yoongi võttis mu käe oma põselt sama õrnalt ära, kui see sinna asetatud oli.

"Kõik on korras! Ma lihtsalt olen  väsinud," ta vastas ning suudles mind õrnalt, et edasised küsimused peatada. Ma läksin tema viisiga jälle kaasa, see polnud esimene kord, kui ta niimoodi mu küsimusi väldib. Ma usaldan teda, kui ta ei taha sellest rääkida, siis ma ei sunni.

"Lähme sööme siis," ma vastasin peale suudlust ning viisin meid laua taha.
Peale söömist ma pesin nõud ning tegin endale kohvi. Ma tegin oma tavalise - must kohv kahe suhkruga. Kui kohv sai valmis läksin tassiga akna äärde ning jälgisin vaadet. Ilm oli täna vihmane, meenutas uduvihma, inimesed liikusid vihmavarjudega ja autod pritsisid nii suuri vee hunnikuid kiiresti lompidest läbi sõites, et isegi minu aknast oli neid näha. Oleksin jäänud kauemaks akna juurde, kuid telefoni sõnumi heli viis mind voodi juurde. Haarasin öökapilt telefoni ning liikusin tagasi elutuppa, kus Yoongi oli diivanil ning klõpsis telekas erinevate kanalite vahel. Istusin ta kõrvale ja vaatasin, kes mulle kirjutas.

KahtlanePäss: Hea kaklus, pakkusid vähemalt show'd rahvale. Said turniiri tabelisse sisse. Iga neljapäev on matš, vastased lähevad järjest tugevamaks. Treeni ja ole kohal. 270€ saad kätte.

Ma lugesin sõnumit kahepoolsete emotsioonidega: valu, et pean seda jätkama ning kergendus, et saan seda oma rahaallikana edasi kasutada.

"Kas sa üldse mäletad, millal sa koju jõudsid?" Yoongi küsis ning pani teleka kinni.

"Poole kümne paiku?" Ma pakkusin ning naeratasin häbelikult, sest ma ei mäleta tegelikult. Viimane hetk oli see kui ma lõin vastasele viimase jõuga, mis mul peale tema tugevat paremat haaki alles oli, põlvega kõhtu, nägin ta kukkumist, tõstsin oma käed võidust ning boom! Blackout.

"Tõin-" Yoongi parandas ennast kiiresti, "Sind toodi kell kaks öösel koju."

"MIDA?" Ma olin šokis, kuidas ma nii kaua passed-out olin? Ma mäletan, et kakluse kolmas round hakkas kella kaheksa paiku ning arvestades neid vigastusi, mis ma sain pidi mul minema kauem aega kui tavaliselt.

"Sa olid peale kaklust pilditu peaaegu pool tundi, peale seda sa läksid riietusruumi ja olid seal peaaegu kaks tundi, ilmest siis pesus ja riiete vahetuses," Yoongi hakkas seletama mu segaduses nägu nähes.