Sõit kestis mitu tundi ning lõpuks sai mul istumisest täiesti kõrnini. Enam ei rahuldanud mu enesetunned isegi soe tuul, mis mu juukseid sasis. Lõpuks võtsin tagumise istme pealt tänase ajalehe ja sirvisin seda. See oli suhteliselt võimatu, sest tuul keeras seda koguaeg krussi, laskmata mul seda korralikult lugeda.
Rõõmust ohates astusin uksest välja ja vaatasin enda ümber ringi. Ma ei näinud ühtegi maja lähi ümbruses, kui ainult seda maja, mille ees me praegu peatusime. Tegelikult ei näinud ma mitte midagi, peale põldude ja puude.
"Ema, kas tõesti? Miks sa mulle niimoodi teed?" pärisin, olles täielikus hämmingus siinsest ümbrusest. Ma ei olnud siin kunagi käinud, sest mu vanavanemad olid siia alles eelmine aasta kolinud. Enne olid nad elanud samuti linnas, linnaääres kui täpne olla. Nii nagu mina, minu ema ja isagi. Kuid see siin..
"Mida?" küsis ema, üllatunud ilme näol, "kas ma mitte ei öelnud, et nad elavad maal?" Vaatasin teda uuesti ärritunult, kuid pöörasin ennast siis ümber ja trampisin pagasniku juurde enda kohvri järele. Igavane tüütus see teine.
Kohvri välja sikutanud vaatasin uuesti maja poole, kus nägin ema enda vanemaid kallistamas ja musitamas. Öäk. Kohvrit järel vedades läksin samuti nende juurde, proovides teha paremat nägu, kuid minu näitlemis oskus pole kunagi eriti hea olnud.
"Oi, Emmakene," hüüatas vanaema Lila ja haaras mind enda tugevasse embusesse. Vajutades mõlemale poole mu nägu ühe musi eemaldus ta minust laia naeratuse saatel. Hinge tõmbamis aega mulle ei antud, sest kohe tuli vanaisa Benjamin ja kallistas mind veel tugevamini, kui oli seda vanaema teinud.
Lõpuks nende kägistavatest embustest vabanedes hingasin pahinal välja, proovides enda hingamist taas normaalsesse rütmi sättida. "Emma, kuidas sa siis elad?" küsis vanaisa mind silmitsedes, "Kas eksamid läksid hästi?" Vaatasin hetkeks üllatunult enda ema poole, kuid nähes tema vabandavat ilmet pöördusin tagasi vanaisa poole. "Jah, positiivselt. Natuke paremingi oleks võinud minna küll, aga ma olen rahul," ütlesin ja naeratasin. Siiralt. Mulle meeldis, et neid minuga seotud asjad huvitavad.
"Oi, see oli küll siis suurepärane. Ma tegin kohe teie tuleku puhul täna kooki ka," sädistas vanaema rõõmsalt, "tulge nüüd." Ta viipas käega meie poole, et me talle järgneksime. Vaatasime emaga üksteisele viivuks otsa ja hakkasime vaikselt naerma. Vanaema käitumine oli naljakas.
Läksime Lila järel uksest sisse, mina enda kohvrit taga vedades. Kõige viimasena tuli vanaisa, kelle käes ma alles nüüd nägin Homer Simpsoni pildiga kohvitassi. Selle peale tekkis mu näole veel suurem muie. Kui nüüd mõtlema hakata võib see suvi vägagi koomiliseks osutuda. Kui juba esimesed minutid sellised on siis ma ei kujuta ettegi, mis edasi saab.
Kööki jõudnud pani vanaema kõigile ette mitu tükki kooki ja kohvi tassi. Nii me siis istusime seal oma pool tundi ja ajasime lihtsalt juttu. Õigemini nemad ajasid. Mina kuulasin enamusajast nende igavat juttu, kuid tundus, et nende arvates oli see kohutavalt põnev.
Olles juba ammu enda koogi ja kohviga lõpetanud ütlesin neile, et lähen uudistan aeda. Enda kohvri jätsin kööki, lootuses, et keegi selle minu tuppa veab. Kui mulle üldse on tuba antud, milles ma tegelikult kindel olen. Minu kondid ei elaks üle diivanil magamist. Ja veel terve suve.
Esikus jalanõud taas jalga pannes läksin päikselisse õue. Päike hakkas küll juba loojuma, kuid palavus oli siiani tappev. Rahulikul sammul kõndisin maja taha, sest maja ees polnud peale lillede midagi uudistada. Minu suurimaks rõõmuks oli maja taga kahe muu vahele seatud võrkkiik. Erilisust lisas asjale see, et aja taga asus lai rukkipõld, mis säras kuldselt.
Viitsimata õue püstijalu imetleda, võtsin võrkkiigel istet, seljaga põllu poole, sest muidu poleks mul aega muude asjade uudistamiseks jagunud. Maja ise nägi välja kena. Puidust ja puha. Aknad olid isegi uued. Siia tulles olin arvanud, et see on üks vana kopitanud maja, koos jõleda aiaga. Aga nüüd seda kõike siin vaadates.. See on hoopis teistsugune.
Viies pilgu vasakule, silmasin suurt hoonet, mis oli maast laeni täidetud heinaga. Selle samaga, mis seal põllul nii kaunilt säras. Hoone, ma ei osanud seda hetkel kuidagi nimetada, üks sein, ehk siis see, mis oli maja poole, oli täesti maha võetud. Kujutasin ette, kui mõnus võib seal päiksega lebotada. Eriti veel kõige kõrgemas otsas.
Olin just valmis kiigelt tõusma ja sinnapoole kõndima hakata, kui üks isik mulle heina hunnikus silma jäi. See oli poiss. Ümber minu vanune. Võib-olla veidike vanem. Kuna mu silmanägemine ei olnud parimate killast nägin ainult, et ta kritseldas midagi paberile. Oletasin, et ta joonistab, kuid polnud selles täiesti kindel.
Tema mustad juuksed oli segamini. Tundus nagu need oleksid mitu päeva kammimata, kuid see sobis talle. Ülejäänud osad temast jäid minu silme jaoks uduseks. Hetkeks olin enda peale pahane, et läätsi ei kasutanud, kuid see viha lahtus kohe.
Kissitasin silmi, et teda paremini näha, kuid ka see ei andnud tulemusi. Otsustasin siis teda teinekord lähemalt jälgida, kui mul prillid peas on. Või läätsed.
Kuulsin maja eest ukse paugatust ja naeru. Tõusin võrkkiigelt püsti, sest arvasin, et emps hakkab lahkuma. Enne, kui maja ette tulin, heitsin veel pilgu poisile, kes oli siiani enda joonistusele süvenenud, panemata seda kära tähelegi.
Ema saadetud astusime kolmekesti tagasi hubasesse majja. Olles jõudnud taas kööki, nägin, et mu kohver oli kadunud. Eeldasin, et see oli viidud minu tuppa. Kuigi võib-olla jalutas keegi sellega lihtsalt minema, mida ma tegelikult eriti ei usu.
"Oi, Emma, kas sa enda tuba tahad näha?" küsis vanaema nagu selline asi oleks talle alles nüüd meenunud. See tekitas minus tunde nagu ta varem oleks arvanud, et ma lepin kohaga diivanil. Pöördusin näoga vanaema poole, proovides mitte nägu krimpsutada. Ükskõikse näo ette manades, noogutasin. "Ikka jah," ütlesin. Peale hetkelist vaikust tegin suu taaskord lahti. "Hmm.. Vanaema kuule, kas teil on..ee.. veel lapselapsi?" See küsimus võis tõesti veidralt kõlada, kuid kuidagi muud moodi ei osanud ma tolla poisi kohta pärida.
Ta jäi järsult seisma ja vaatas mind ilmselge üllatusega. "Kust sa seda võtad? Muidugi meil ei ole rohkem lapselapsi peale sinu," sõnas ta kohkunult. Kehitasin vaikselt õlgu. Minus tekitas segadust see, et noormees siin viibib, kui ta ei ole vanavanematele mingi sugulane. "Kuid kes see poiss on, kes teil siin elab?"
"Tema.. Oh tema on Adam. Ta käib siin meil..ee..," vanaema peatus korraks,"hmhmh.. abis. Me juba ju vanainimesed ja ei jõua ka kõike." Nägin kuidas vanaema näkku hele puna tekkis, kuid ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Olime jõudnud minu uue toa ukse juurde. Mind ajsid naerma pehmed tähed, mis olid uksele kleemitud ja moodustasid EMMA.
"Ole lahke, Ben tassis selle sinu tuppa," sõnas ta osutades käega musta kohvri juurde, mis voodi jalutsis lamas. Tundus, et vanaisa seljavigastus ei lubanud tal seda püsti tõsta. Või oli asi viitsimeses.. Aga ma ei heitnud talle seda ette, ta on juba küllalt vana. Ja üldsegi, miks ta oleks pidanud seda tegema, kui ma kohvrit mööda maad edasi vedasin.
Hetkeks muigasin enda totra mõtteviisi üle, kuid hetke pärast oli mu näol tavapärane ilme. "Ma jätan su nüüd üksi," sõnas vanaema, "kui su kõht peaks tühjaks minema siis alla on veel kooki. Midagi muud mul küll enam pakkuda pole." Lila vangutas hetkeks pead ja läks toast välja, ukse enda järel vaikselt sulgedes.
Nüüd vaatasin toas hoolikamalt ringi. Nagu ka iga teine ruum siin majas olid selle toa seinad sammuti tumedast puidust. Toa paremas nurgas asus lai voodi, vasakus nurgas kapp koos suure peegliga. Tegelikult ei olnudki toas eriti midagi veel peale ühe kirjutuslaua, tooli, vaiba ja lambi. Kuid sellegipoolest nägi see väga hubane välja.
Silmates aknalaual lilli, kõndisin sinna. Kardinad eest tõmmates avastasin, et mu aken oli täpselt seal, kust nägi kõige paremini heinakuhja. Kohkunult lükkasin kardina järskult ette tagasi, mille tagajärjel miski rebenes. Sellele tähelepanu pööramata kargasin enda kohvri kallale, avades väikeseid lukku. Teadsin, et olin kuhugi nendest enda prillitoosi pannud.
Pika tuhnimise peal leidsin selle lõpuks üles kohast, kust ma poleks seda kohe kindlasti otsida osanud. Selle avastasin ma kõige viimasena. Kähku tagasi akna juurde minnes panin prillid pähe ja vaatasin uuesti samma kohta, kus olin teda enne istumas näinud. Kuid Adamit polnud enam.
