Kui olime Adamiga mu vanavanemat juurde jõudnud, tundsin ma ennast kohutavalt. Mu pea käis ringi ja süda oli paha. Kõige tipuks valutasid veel ka mu käed, mis olid kogu sõidul kramplikult Adamist kinni hoidnud.
Värisevate kätega tõmbasin endalt kiivri peast ja lasin sellel enda sõrmede vahelt maha kukkuda. Hingasin paar korda sügavat sisse-välja, lootuses, et see mu enesetunnet veidikenegi parandab. Kuid ainult lootuseks see jäigi. Mul oli tunne nagu hakkaksin iga hetk oksele.
"On kõik korras?" küsis Adam end ringi pöörates. Ta näos olid murekortsud, mis panid mind selle päeva jooksul juba mitmendad korda täheldama, kui teistsugune ta oli sellest Adamist, keda ma varem olin tundnud. Õigemini näinud. Ei teadnud ma ju temast midagi peale selle, et ta armastas kõige üle naerda. Eriti minu üle.
"Jamh, okei. Kõ-" ütlesin, kuid mu lause jäi poolikuks.
Adami telefon helises.
Ta vaatas mind veel hetke, kuni pööras end taas ringi, hakates sobrama enda vasemas püksitaskus.
Vaatasin mõned hetked tema tegevust pealt, kuid pöörasin siis pilgu eemale. Jäin silmitsema taga ajast paistvat vanaisa, kes polnud ilmselgelt suures muruniitmis tuhinas meie saabumist märganud.
"Noah?" küsis Adam üllatunult, kui oli enda telefonikõne vastu võtnud. "Miks sa-?"
Lülitasin end tema kõnest kiiresti välja ja hakkasin selle asemel hoopis mootorrattalt maha tulema. Kuna aga mu enesetunne ei olnud just kiita, oli see veidike raskendatud.
Surusin vasaku jala tugevasti maha ja hakates paremat jalga kaarega üle ratta tõmbama, tundsin, kuidas sa millegi taha takerdus.
Minu huulte vahelt pääses välja vali kiljatus, kui tundsin kuidas kukkuma hakkasin. Vehkisin kätega nagu pöörane, proovides saada millesti kinni, mis mind püsti hoiaks. Viimaks mul see õnnestuski, kui sain kinni Adami tumesinisest särgist. Minu suureks õnnetuseks ei suutnud ma sellest enda higiste käte tõttu kõvasti kinni haarata ja ma lendasin kõhuli maha.
"Emma?" küsis Adam üllatunult.
Vastuseks talle ma vaid oigasin. Mu parem käsi valutas.
Enda oiete vahepeale kuulsin, kuidas Adam kiiresti enda kõne lõpetas ja minu juurde astus. Seda viimast vaid seetõttu, et ta ühe toe puruks astus.
"On kõik korras?" päris Adam uuesti, seistes seekord otse minu kõrval.
Tõstsin aeglaselt enda pea murult püsti ja noogutasin. Muidugi oli kõik korras.
Ma olin just lennanud mootorratta seljast maha, vigastanud enda kätt, mis nüüd hullupööra valutas ja kõige tipuks oli mul nii häbi, et ma hea meelega oleksin ma sinnasamasse lamama jäänudki.
Kui uksest poleks välja jooksnud kriiskav vanaema.
Surusin järjekordse oige saatel näo vastu muru. Seekordne oie ei olnud mitte valu, vaid hoopis sellepärast, et vanaema välja ilmus. Kujutasin juba ette, kuidas ta ahastavalt käsi kokku lööb ja mu käele paksu sideme ümber seob.
"Jummeluke, Emmakene, mis siin küll juhtus?" küsis ta haliseval häälel.
Nii palju kui ma pead tõstes nägin, tormas ta siiapoole nagu segane, käes musta värvi pannilabidas, mis igasse suunda rasva laiali pritsis.
Mul oli täitsa hea meel, et mu silm selliseid asju suutis seletada.
"Ta kukkus kuidagi.." sõnas Adam, öeldes viimase sõna väga mõtlikult.
"Kukkus?"
"Jah. Mul pole mul õrna aimugi, kuidas see võimalik sai olla."
Pahaselt tõstsin uuesti pea ja turtsatasin. Tahtmata end täiesti nõrga inimesena näidata, ajasin end krimasside saatel istuli.
