Mul vajus üllatusest suu paokile. Ühe murdosa sekundi jooksul ma lihtsalt vaatasin neid kaht, olles täielikus segaduses sellest, mis mu ees aset leidis. Ma ei oleks iial arvanud, et Adamil on keegi.
Hetke pärast pöörasin end ringi, sest ei suutnud vaadata, kuidas punapäine tüdruk Adami küljes rippus, seda tegi ta sõna otseses mõttes.
Avasin poe ukse. Mulle paiskus vastu vastik hapuks läinud piima hais, mis mu nina krimpsutama pani. Proovides sellest mitte välja teha, haarasin korvi ja hakkasin sinna asju laduma.
Kogu poes oleku aja ootasin, et Adam tuleks ja aitaks mul vähemalt korvigi tassida, kuid teda ei tulnud. Kindlasti oli tal palju tegemist enda punapeaga, aga siis oleks ta võinud mulle juba alguses mainida, et saab siin enda tüdrukuga kokku ning ma pean üksi poes ära käima. Oleksin saanud siis vähemalt käru võtta, mitte siin praegu enda käelihaseid treenida.
Kassasse astudes teretas mind vanem naisterahvas, näol lai naeratus. Hetkeks olin päris jahmunud sellest rõõmsameelsusest, mis igast tema küljest vastu säras. Kuid olles ennast veidi kogunud, vastasin talle samaga.
Minu veel suuremaks üllatuseks hakkas ta minuga rääkima.
"Pole teid siin kunagi näinud,“ sõnas ta, "olete siin uus?"
"Ee.. Ma olen enda vanavanemate juures," ütlesin veidi kõhklevalt. Minus tekitas mõningalist segadust, et võhivõõras inimene minuga niimoodi rääkima hakkas. Ja minult selliseid asju pärib.
Kuid naisterahvas ei lasnud end minu kõhklustest segada. "Aha, ma vist tean küll teie vanavanemaid. Kui ma nüüd muidugi ei eksi, siis kas need pole need Lila ja Benjamin Faben?"
See tekitas minus veel suuremat segadust. "Ee.. jah. Te tunnete neid?"
Naine lõi läbi viimase asja ja ütles kogusumma, milleks oli natuke üle 26 naela. Asetasin raha letile.
"Eks muidugi. Siin teavad kõik kõiki," lausus müüja naerdes ja andis mulle paar naela tagasi. Surusin selle sügavale taskusse.
Noogutusega astusin endiselt kohale ära, hakates laduma ostetud asju paberkotti. Olin sellega jõudnud umbes poolepeale, kui lisandusid veel ühed käed, mis hakkasid asju kotti panema. Ma ei pidanud vaatamagi, et teada, kes see oli.
"Vabandust, et ma ei saanud tulla. Mul oli..hm.. tegevust," ütles Adam.
Kehitasin õlgu, kuid ei öelnud midagi. Täiesti ilmselge, et tal oli tegu punapea lahti saamisega. Kui punapea muidugi ta tüdruksõber ei olnud.
Adam kõhatas. "Ma mõtlesin, et näitan sulle küla. Sa ei ole ju siin üldse käinud."
Mu käsi jäi poolel teel koos piimapakiga seisma. Ma olin üllatunud. Meeldivalt üllatunud.
"Sa mõtled seda päriselt?" küsisin, asetades piima kotti.
"Noh, ma mõtlesin küll jah," ütles Adam rõõmsa häälega.
Üha enam pani mind üllatama tema veider käitumine. Ta ei tundunud üldse see Adam, keda mina tundsin. Rõõmus oli ta küll koguaeg, kuid sellise käitumise tunnistajaks polnud ma veel kordagi olnud.
Ohkasin. "Ja milles see konks siis seisneb?"
"Mis konks?"
"Tahad väita, et sa lihtsalt tahad mulle küla näitata? Ei mingit värvi ega midagi?"
Adam hakkas naerma ja haaras enda kätte täis topitud paberkoti. „Ei mingit värvi. Ma lihtsalt mõtlesin täna su vastu hea olla.“
"Hea küll," vastasin kahtlevalt.
