"Vanaema, kas sa teed nalja?" pärisin uskumatult ja vaatasin teda suurte silmadega. Ta saatis mulle ühe innuka noogutuse ja tatsas koridori, jättes mu elutoa diivanile istuma. Hetke pärast tuli ta tagasi, ühes käes värvipintsel, teises värvipang. Vaatasin talle uksumatul ilmel otsa. "Ega sa seda päriselt mõtle?" küsisin veelkord. Vanaema noogutas taaskord, väga-väga innukalt. "Adam tuleb ka ja teete koos selle toa korda. Ben'iga oleme seda algusest pea mõelnud teha, kuid meie seljad seda enam ära ei kannataks," sõnab ta ja naeratab.
Vaatan teda totral ilmel, pea viltu. "Adamiga?" küsin jahmunult. Palvetasin mõtteis, et olin valesti kuulnud. Ma poleks talunud enam ühtegi piinlikku momenti tema seltsis. Oh ei, kindlasti mitte. Vanaema kallutab pea sammuti viltu ja vaatab mind laia naeratusega. "Adamiga, Adamiga. Ega te meil siin kaks noort ju ainult olete," ütles ta. Mind läbis vastik värin. Kujutasin ette kuidas suudan teha taas midagi piinlikku. Kukkuda talle otsa või kukutada talle värvipott pähe. Või endale, mis oleks veel kohutavam.
"Kuule, aga ma võin seda ju üksi teha. See ei saa ju nii raske olla," sõnasin aeglaselt, iga sõna korralikult läbi mõeldes. Vanaema noogutas hetkeks, vaatas enda käes olevaid asju ning vaatas siis taas mulle otsa. "Ei, ma ei usu. Kaks pead on ikka kaks pead. Või noh, neli kätt on ikka neli kätt.. Said aru küll mida ma mõtlesin," ütles ta naerdes. Oleksin tahtnud veel midagi öelda, et teda veenda, aga mul ei jäänud selleks aega. Adam astus tuppa.
Ta tegi juba suu lahti, kuid midagi öelda ta ei jõudnud. "Oioi, nii tore. Nii nii, võtke need ja pange endale selga. Ja..ee.. jah. Selga, muidugi. Ja üleni siniseks, ilustate tõmmetega ja ei mingit sodimist sinna peale," vadistas vanaema õnnelikult. Sulgesin hetkeks silmad, proovides endas pulbitsevast rahutusest üle saada. See mul muidugi ei õnnestunud, sest mu enesetunne muutus veel halvemaks. Mul oli juba praegu tema ees seistes piinlik. Mõelda vaid, kui ta hakkab mulle pärast midagi ette heitma, et ma seal niimoodi.. Oh jumal!
Värisevate kätega tõmbasin endale selga kile kostüümi. Või ükskõik kuidas seda nimetatakse. Tõmbasin aeglaselt selle luku kinni ja jäin vanaema vaatama. Adami poole ei julgenud ma isegi hetkeks pilku heita. "Kui mingi jama on siis mina olen õues. Ben.. Ta peaks ka kuskil olema," sõnas vanaema ja andis värvipanged Adami kätte ja pintslid minule. Vaatasin neid ja tegin näo nagu need oleksid väga põnevad. Kuulsin, kuidas ühed sammud hakkasid eemalduma ja tõstsin pilgu. Adam.
"Noh, Emma, mine nüüd. Ega Adam üksi pea tegema," naeris vanaema ja astus elutoast välja. Ohates kõndisin Adamile järgi. Mul polnud õrna aimugi, millist tuba me värvima pidime hakkama, kuid minu rõõmuks tegi ta ust avades nii palju kära, et selle leidmine oli lihtne. Toa uks oli selline nagu kõik teisedki. Puidust.
Esimese asjana, kui ma tuppa astusin jäi mulle silma suur aken. See ei olnud mitte ainult suur, vaid see oli ikka hiigelsuur. See oli peaaegu terve seina ulatuses. Ma ei saanud aru, kuidas ma seda akent varemalt märganud ei olnud, kuigi olin mitmeid kordi maja sellest poolest mööda kõndinud. Ajasin selle nägematuse enda kehva nägemise süüks.
"Kumma seina sa võtad?" Esiti jäi teda lolli näoga vaatama, kuid kui mõistsin, mida ta küsinud oli osutasin piinlikust tundes enda selja taga asuvale seinale. Adam noogutas lühidalt ja andis minu kätte ühe värvipoti. Heitsin sellele hetkeks pilgu, kuid tõstsin selle uuesti Adamile. Tema suul oli kerge muie ja kulm ootavalt kortsus. Ka minu kulm tõusis, sest ma ei taibanud, mida ta soovis. Muie Adami näol süvenes. "Pintsel," ütles ta naeratades ja sirutas enda käe ette. Punastades andsin talle enda käest ühe pintsli ja pöörasin ennast ruttu ümber, et ta ei näeks, kuidas ma punastan. Kuigi tegelikult ta oli seda ju näinud..
Tõstsin värvipotilt kaane maha ja pistsin pintsli sisse. Ma olin oma elus ainult ühe korra värvinud ning ka see oli mitu aastat tagasi, kui mu isa tahtis enda "kontorit" vähe elavamaks muuta. Lõpuks värvis ta ise uuesti üle, sest nagu ta ütles, olin ma värvimise asemel mökerdanud. Mida iganes ta siis selle all ka mõelnud oli.
Olin nii haaratud seina värvimisest, et ei pannud algul tähelegi, et Adam oli minu kõrvale tulnud ja silmitses mõtliku ilmega minu värvitut. "Sa pole tõesti eriti hea nagu Lila mainis," ütles Adam ja vaatas mind muigega. Pöörasin enda tema poole ja seirasin teda altkulmu. Kas ta tõesti ütles seda või ma kuulsin valesti? "Hkhmm.. ee.. mida?" küsisin.
Adami näole ilmus lai naeratus. "Lila rääkis, kui..hmm.. koba sa värvimisel oled," sõnas Adam. Vaatasin jahmunult tema säravrohelisi silmi. Kas ta tõesti ütles seda? Minu käed läksid automaatselt puusa, panemata tähele, et mu käes oli endiselt värvine pintsel. "Ma ei ole mingisugune koba," ütlesin teda vihaselt põrnitsedes. Ma muidugi teadsin, et minus pole mitte mingisugust maalilisust, kuid kuulda seda Adami käest vihastas mind. Veel enam, et ta ütles seda nii rahuloleva naeratusega.
"Tegelikult oled. Kui nüüd hakata võrdlema minu ja sinu.." alustas Adam, kuid ma ei lasnud tal jätkata. Minu häbelikkus, mida ma tema juures olekul olin tundun asendus ärritusega. Suure ärritusega. "Minu ja sinu seinal pole mingit vahet," ütlesin, osutades ühe käega tema seinale, ja teisega enda omale. Kui olin enda näitamised ära näidanud viisin enda pilgu tagasi ta näole, mis oli.. sinine. Ning ta näol oli väga totakas ilme. Esialgu ma ei taibanudki, kuidas ta siniseks sai, kuid tundes, et pigistan pintslit, tekkis mu näole lai naeratus. Paras talle!
"Teinekord siis tead, et ei tasu minuga jamada," sõnasin rahulolevalt. Adami kulm tõusis. Paar värvipiiska enda näol laiali ajades, ilmus järsku ka tema näole lai naeratus. "Teinekord ära jama minuga," sõnas ta laia naeratuse saatel. Naeratus mu näolt kustus. Vaatasin teda altkulmu. Mida ta selle all mõtles?
Järgnev toimus nagu aegluubis. Adam kummardus, haarates maast värvipoti. Olin esiti liiga ehmunud tema käitumisest, et mõista, mis tal plaanis on. Kuid kui ma sellest aru sain, oli juba liiga hilja. Nägin tema laia naeratust enne, kui värvipoti sisu minu pähe kukkus. Ja siis valitses pimedus. Pilkane pimedus.
Tundsin kuidas külm mass mööda mu nägu alla voolas, tilkutes mu lumivalgele kile kostüümile. Proovisin kätega värvi enda näost ära saada, kuid see oli pea et võimatu. Juustest tilkus seda aina juurde ja juurde. "Paberit?" Kuulsin Adami naerust häält. Oleksin tahtnud talle nüüd päriselt virutada. Kuid ma ei näinud midagi ning huupi löömine oleks talle veel rohkem nalja pakkunud. Selle asemel sirutasin enda käe välja, jäädes ootama, et ta enda lubatud paberi mulle pihku pistab.
"Sulle sobib sinine," naeris Adam ja andis mulle hunniku paberit. Turtsatasin vihaselt, kuid ei öelnud midagi. Surusin paberi enda näole ja pühkisin sellega värvi maha. Kui olin nii palju värvi maha saanud, et ma vähemalt enda ümber ringi nägin, tõstsin pilgu ja vaatasin Adamit, kes vappus naerust. Oi kuidas ta seda kahetseb, mida ta mulle hetk tagasi tegi.
Viskasin paber käest. "Mina sinu asemel poleks seda teinud," ütlesin rahulikult. Adami kulm tõusis, kuid naeratus jäi ta näole. "Noh, igatahes said sa teada, et sulle sobib sinine." Tahtsin talle midagi solvavat vastu nähvata, kuid selle asemel ütlesin: "Kohe saame teada, kas ka sulle." Nägin kuidas naeratus Adami näolt kadus. Ma ei jäänud seda vaatepilti kauemaks nautima, vaid tormasin teiselepoole tuba ja haarasin maast teise värvipoti ja viskasin selle sisu Adamile kaela. Poti tagasi maha visanud jäin seda vaatepilti rahuloleva naeratusega vaatama.
"Soovid paberit?" küsisin irooniliselt. Panin käed taskusse ja vaatasin, kuidas ta enda näolt värvi maha lükkab. Nagu ka minul, ei olnud tal sellest mingit kasu. "Võtaks küll paberit," pomises ta ja sirutas samuti käe välja, nagu ennist minagi. Aeglaselt kõndisin temast mööda, haarates maast vetsupaberi rulli ja tirisin sealt hunniku paberit, mille ma talle ulatasin.
"Tead, sinine sobib sulle Suurepäraselt," ütlesin, rõhutades viimast sõna. Mu näol olev lai naeratus tekitas mulle juba valu, kuid seda oli sealt ka võimatu ära pühkida. Olin liialt õnnelik, et olin saanud talle tagasi teha selle, mida tema mulle teinud oli.
Adam mühatas. "See oli nüüd küll.. Tore."
