Tüdinud ilmel vaatasin elutoas telekat. Olin mängima pannud Jääaja, ühe mu lemmikutest, kuid isegi see ei suutnud hetkel mu igavust eemale peletada. Võib-olla mul polekski nii igav olnud, aga vanaema ja vanaisa olid ära läinud. Hommikul ärgates olin terve maja läbi otsinud, olin seda isegi õues teinud, aga nendest polnud mingit märki. Isegi Adamit polnud, kuigi sel erilist vahet nagunii polnud.
Vaatasin, kuidas Siid enda tobedustega tegeles, kuid selle asemel, et naerda, ohkasin tüdinult. Lootsin, et minu ülejäänud vaheaeg siin selliseks ei kujune, sest ma ei kujutaks seda kuidagi ette. Päevad läbi teleka ees, vahel võib-olla õues ja siis taas teleka ees. Ma usun, et peale seda näeksin ma välja nagu ehtne zombi. Või veel hullemgi..
Järsu võpatuse saatel tegin enda silmad lahti. Vaatasin sinnapoole, kus olin ukse pauku kuulnud. Kuulsin tasast sosinat ning sellest võisin oletada, et nad ontagasi. Mõtlematult panin silmad tagasi kinni ja toetasin pea endisesse asendisse, teeseldes magamist. Tegelikult ma olingi maganud, seni kuni nad enda ukse pauguga mu üles olid äratanud.
Esikust oli kuulda kerget naeru ja sahinat. "Huvitav, kus Emma on.." pomises vanaema vaevukuuldavalt, kuid ma siiski kuulsin seda. "Ben, saaksid vaatama minna.. Ta ei teadnudki, et me ära olime," ütles ta uuesti, seekord kõvemini, et ka vanaisa seda kuuleks. Kuulsin mütsuvaid samme lähenemad ning suur kiusatus oli silmad lahti teha. Sammud jäid järsult seisma ja ma kuulsin vanaisa vaikselt sosistamas: "Lila, tule siia. Emma on magama jäänud." Kõlasid vanaema sammud ja siis veel ühed sammud. Tahtsin juba vaatama hakata, kes see on, kuid viimasel hetkel sain pidama. See pidi kindlasti Adam olema.
"Oi, kus on nunnukene," ütles vanaema tasa ja ma ei imestaks, kui ta ka hääletult käsi kokku lõi. Järgnes vaikus, mille jooksul püüdsin ühtasemalt hingata ja silmi korrapäraselt kinni hoida. Enda arust õnnestus see mul väga hästi. "Nunnu, nunnu," pomises vanaema uuesti, "kas sa saaksid ta üles viia, Adam?" Selle peale ehmusin ma kohutavalt ära. Nüüd pidin ma tõesti, kuidagi üles ärkama.
Teadsin, et diivani ees on üks klaasist laud, mille peal kindlasti on midagi, kuid ma polnud selles täiesti kindel. Vahepeal kuulsin Adamit midagi ütlemas, kuid ei pööranud sellele tähelepanu. Keskendusin plaani mõtlemisele. Kui ma enda käe sinna pihta lihtsalt ära lööksin.. Või ma.. Jah, just. Midagi paremat ma nagunii välja ei suuda mõelda.
Liigutasin enda kätt täpselt nii, et see suure kolgusuga vastu lauda läks. Ma polnud küll plaaninud, et see löök nii tugev on ja millegi maha puruks lööb, kuid käis kah. Äratasin ennast vähemalt kuidagi üles. Vaatasin unise ja teeseldud ehmumisega enda ümber ringi. Hea, et olin enne päriselt tukastama jäänud, sest unise pilgu teesklemine on kindlasti raske.
"Kullake," hüüatas vanaema ja tuli suure jooksuga minu poole. Vaatasin hetkek Adami poole, kes seisis keset tuba. Olin kindel, et ta oli vahepeal minu poole liikunud, tahtes vanaema käsku täita. Vanaisa seisis ukse najal nagu vana rahu ise, näol kerge naeratus. Huvitav, kas ta teadis, et olin magamist teesklenud..
"On sinuga kõik korras?" küsis vanaema minu juurde põlvitades ja mu käest haarates. Heitsin tema poole hetkeks ühe pilgu ja noogutasin. Tahtes pilku tagasi Adamile viia, nägin, et teda ei ole enam. Ta oli lahkunud täpselt niimoodi nagu eile. Kuigi eile olin ma selles ise süüdi, sest mu prillid otsustasid ennast minu eest ise ära pakkida.
"Kuidas see siis küll juhtus?" pobises vanaema enda nina ette ja põrnitses ainiti mu kätt. Alistunult pöörasin enda pilgu samuti käele. Sellel polnud tegelikult midagi viga. Veidi tuikas ainult. Aga kuna ma selle endale ise tekitasin ei saanud ma nuriseda.
"Oled ikka kindel? Vaas ju purunes.. On ikka kõik korras?" muretses vanaema. Tõmbasin aeglaselt enda käe tema omast ära ja liigutasin seda edasi-tagasi. "Näed, ei ühtki murud. Ei midagi," ütlesin naeratades, "pole tarvis muretseda. Ausõna, kõik on okei." Vanaema vaatas mind korraks mureliku näoga ja noogutas siis, andes mõista, et ta sai aru. Otseloomulikult tema nägu seda ei väljendanud, vaid ta näole jäi seesama murelik ilme.
"Vanaema.." ohkasin valjult, "kõik on korras. Palun ära muretse." Ajasin ennast diivanilt aeglaselt püsti ja vaatasin alla, põlvitava vanaema poole, kes end samuti püsti hakkas ajama. "Olgu, aga ma siis jään klaasikilde koristama.." pomises vanaema vaikselt ja pööras mulle selja, minnes kildude juurde.
Seekord rõõmsalt ohates kiirustasin toast välja. Hiljem enda tuppa jõudnud sain aru, et ka vanaisa oli vahepeal toast lahkunud. Täpselt niisamuti nagu Adam. Kuigi selles polnud midagi imelikku tekitas see minus küsimuse, kuidas neil õnnestus nii vaikselt lahkuda. Või kuidas ma seda märganud polnud.
Kaua ma selle üle ei juurelnud, sest otsustasin enda pärastlõuna veeta küünis. Kui seda heinakogumit ikka nii nimetati. Igatahes haarasin ma enda lahti pakkimata kohvrist ühe raamatu ja suundusin sinnapoole. Kuna tol hetkel paistis päike täpselt sinna sisse tekitas see mõne mõttes maagilise koha. Kauni ja erilise.
Toppinud endale plätud jalga suundusin õue. Õues valitseva kuumuse tõttu olid mul seljas vaid lühikesed püksid ja valge topp. Mugavad ja lihtsad.
Ronisin raamatut kõvasti käes hoides heina pidi üles, et jõuda kõige ülemise korruseni. Neid nii öelda korruseid oli siin kolm. See nägi välja nagu heinast trepp, see eest palju suurem ja pehmem. Valinud väja endale mõnusa koha, heitsin sinna istuli ja toetasin selja vastu seina. Avasin raamatu esimesest leheküljest. Tundsin suurt kisutatust see tagant lahti teha ja lõppu sirvida, kuid ei andnud enda ahvatlusele järele. Ükskord pean enda nõmedast harjumusest vabanema.
Kell oli kindlasti juba palju, kui ma raamatust viimaks pilgu tõstsin ja ehmatusega silmasin, et olin selle üeaegu lõpuni lugenud. Raamat ise oligi tegelikult lühike. Kõigest 278 leheküljega, millest mina olin hetkel lugenud 207 lehekülge.
Hakkasin juba ennast heintelt püsti ajama, kuid alt kostuv sammude krabin jättis ju sinna samma, liikumatult istuma. Enda kaela nii palju venitades, et alla näha, silmasin enda suureks ehmatuseks Adamit, kel oli käes joonistusblokk, harilik ja kustukumm. Kuigi seal võis midagi veel olla, sest nagu te teate pole mu silmanägemine suurem asi.
Aeglaselt ja ülimalt vaikselt nihutasin ennast äärele lähemale, et paremini näha mida ta joonistab. Kuigi ma ei olnud seda oodanud, nägin ma üllatavalt hästi, mis tal seal valmimas oli. Ning see ehmatas mind. Pildil oli tumedapäine noor tüdruk, pikkade krussis juuste, suurte silmade ja väikese ninaga. Suuri silmi ääristasid pikad tumedad ripsmed. Tüdruku näol oli säravalt tuttav naeratus, mis mu hinge hetkeks kinni võttis. Ma ei suutnud seda uskuda. Adam joonistas mind. Inimest, keda ta õieti ei tunnegi.. Miks?
Minu kohkunud aju ei suutnud endam kontrollida, mida mu ihuliikmed teevad. Käsi, mis mind kindlalt paigal hoidis vääratas tänu millele ma kaotasin enda üle kontrolli. Ehmunult proovisin haarata millegist, mis mind paigale naelutab, kuid midagi sellist polnud kuskil. Olin kindel, et minu krabin oli Adami tähelepanu juba ammu köitnud, kuid selle väljaselgitamiseks polnud mul aega. Olin liialt tegevuses millestki kinni haaramisega.
Kuid paigale jäämine mul ei õnnestunud. Täielikus ahastuses proovisin alla lennates millesti kinni haarata, kuid ainus, mis mulle kätte jäi, oli natuke heina, mis ei takistanud mitte mingil määral minu kukkumist. Järsku tundsin, kuidas ma lõpuks maandusin. Olin silmad vahepeal kinni pigistanud, kuid ilma nägematagi võisin öelda, et see kuhu ma maandusin, ei olnud kindlasti hein. See kuhu ma maandusin hingas mulle näkku ja oigas valust. Adam, mõtlesin ahastades.
Ma ei olnud vist elusees nii kiiresti püsti saanud, kui tol hetkel. Kohmetult vaatasin alla lamava Adami poole, kes siiani vaikselt oigas. Tundsin end totralt, üdini lolli ja idiootsena. Kõigist võimalikest kohtadest kukkusin ma just nimelt tema peal. Ja ma ei saanud isegi viga, samal ajal kui tema siin valust oigab. Tahtsin teda kuidagi aidata, kuid ei osanud kuskilt alustada.
"Ma...eh..see..hmh," pobisesin punastades. Adam, kes enam ei oianud, vaid andis enda valust teada kipras kulmuga, põrnitses mind. Oleksin tahtnud midagi tarka öelda, kas või aidata, kuid ma ei osanud. Ma tundsin ennast tema ees kohmetuna ja ma ei teadnud miks. Õigemini polnud mul õrna aimugi, miks ma nii tundsin.
"See jah," ütles Adam ennast maast püsti ajades, "seda ma ei oodanud." Ühel korral vel oiates sai ta püsti ja pühkis meile kaela sadanud heina endalt maha. Tulin nüüd alles ise selle peale, et ka mind võin sellega kaetud olla. Heitnud pilgu enda riietele silmasin seal tõesti heina, mille ma endalt kiiruga maha pühkisin.
Tahtmata pilku Adamile viia, vaatasin meeleheitlikult enda ümber ringi, kuni mu tähelepanu köitis maas lamav joonistus minust. Tundus, et ka Adam märkas kuhu mu pilk püsima oli jäänud, sest hetk hiljem tuiskas ta selleni ja haaras selle enda kätte. Heitnud veelkord mulle lühikese pilgu lahkus ta ummisjalu küünist. Lihtsalt.. lahkus..
