"Sa issanda rist," karjatas vanaema tuppa astudes. Ta silmad oli suured. Vastu tahtmist pöörasin enda pilgu Adamilt, kes maadles siiamaani värviga enda näol. Kui oleks võimalik olnud, oleksin selle lindile võtnud ja pärast youtube'i üles laadinud.
"Mida te teete?" küsis vanaema jahmunult. Aeglaselt silmadega üle toa lastes peatus ta pilk viimaks minu poolsel seinal. "Emma, jummel, kus sa oled alles värvi kasutanud," ütles vanaema ja pööras enda silmad minule. "Ja miks pole kogu värv seinas vaid teie peal?"
Tema kahtlustav pilk langes minule. "Mida? Mina ei alustanud, tema.." osutasin Adami poole, "..alustas." Vanaema pani käed puusa ja seiras meid mõlemaid kahtlustava pilguga. "See nüüd küll ilus ei olnud. Mul on teile paras karistus olema," sõnas vanaema, kuid nähes, et ma avasin vastuvaidlemiseks suu, lisas ta: "Ükskõik, kes ka alustas." Vaatasin talle nördinult otsa. "Aga see ei ole aus," pomisesin.
Vanaema vastas mulle kulmukortsutusega. "Te raiskasite kõik värvi enda värvimiseks ära ja sina ütled, et pole aus teile karistust määrata?" Ta vaatas mind karmi pilguga, kuid seda pehmendas kerge naeratus ta näol. Tundus, et see kõik pakkus talle hoopis nalja. Või pakkusime meie Adamiga talle nalja, mida ma üldse imeks ei pane. Me tõesti nägime välja kohutavalt sinised.
"Mida meie siis tegema peame?" küsisin. Vaatasin etteheitvalt Adami poole, kes mulle enda värvise maski tagant naeratas. Ma peaksin nüüd ütlema, et ma lausa sulasin sellest, kuid nii see kindlasti ei olnud. Ma oleksin tahtnud ühe hea löögiga selle ta näolt minema pühkida. Jah, tõsi, alguses tundsin ennast tema seltsis ebamugavalt, lausa punastasin, kuid nüüd on see tunne kadunud. Mind nii kuradi palju ärritas see, kuidas ta näol oli nii totakas naeratus. Tal vedas, et vanaema juures oli, sest muidu oleksin ma tal ammu näo sisse löönud.
"Teie peate külas ära käima, et siia majja süüa tuua," sõnas vanaema, seirates meid enda hallide silmadega. Panin käed vaheliti ja vaatasin üllatunult vanaema. Kas see oli tõesti meie karistus? Juhul kui see tõesti seda oli, oli see pigem pääsemine sellest kohast ja näha ümbrust. Kuigi see küla on kindlasti peaaegu väljasurnud või seal elavad ainult vanemad inimesed.
"Millal me lähme?"küsis Adam, lükates enda näolt siniseid juuksesalke. Pöörasin pilgu Adamilt vanaemale, kes vaatas meile mõlemale mõtlikult otsa. "Hmm.. Ma usun, et homme. Emmal pole ju kindlasti homme midagi teha.. Adam?" Vidutasin silmi. Kust ta võtab, et mul pole midagi targemat teha, kui talle süüa osta?
"Minugi poolest," sõnas Adam laia naeratusega. Minu silmad tõmbusid veel rohkem kissi. Ta käitus nagu pugeja, tõsesõna. "Noh, siis on otsustatud. Homme tuleb väga tore päev," vastasin võlts rõõmustusega ja astusin pika sammuga ukse poole. Minu katse sellest toast luhtus. Vanaema astus mulle teepeale ette. "Mitte nii kiiresti, preili," viibutas ta enda sõrmega mu nina ees. "Su ema helistas ja tahtis sinuga rääkida. Helista talle lauatelefonilt, eks." Noogutasin. Heitsin hetkeks pilgu toa tagumisse ossa, Adamile, kuid nähes seal endiselt naeratust, astusin toast välja.
Trepist alla esimesele korrusele minnes tõmbasin sammude pealt endalt kile kostüümi seljast. See vaatepilt võis küll väga naljakas olla, kuid minu õnneks polnud kedagi, kes seda näha oleks võinud. Mässisin selle enda käes kõvasti kokku, kuigi see muutis ka minu riided värviseks. Aga nagunii sel vahet ei olnud, sest ma olin juba nagunii näost sinine. Raske ette kujutada, kuidas ma selle kõik enda juustest välja saan, nii, et mu juuksed pärast helesinised poleks.
Valisin lauatelefonil ema numbri, mis on mul sama hästi peas nagu mu enda nimi. Peale teist kutsumist võttis ta lõpuks vastu.
"Tsau emps," ütlesin rõõmsalt. Panin kostüümi kilekoti peale, kust vanaema need ennist välja oli võlunud ja võtsin ettevaatlikult diivanil istet. Proovisin diivanid ennast mitte määrida. "Emma? Oh, ma juba ootasin su kõnet. Mu ema rääkis, et sa värvisid ühe poisiga seinu. Tõesti?" Hakkasin vaikselt naerma. Tal on alati kombeks kõike üle kontrollida. Isegi siis, kui ta oma ema midagi väidab.
