Seisan küünis veel mitu minutit. Nende minutite jooksul liikusid ainult mu silmalaud ja suu, mida ma aegajalt kinni pidin panema, kuid mis hetke pärast taas lahti oli. Olin üllatunud temapoolsest käitumisest. Mind pani imestama, et ta mind üldse oli joonistanud. Kuigi ehk kunstnikutele meeldib võtta ette suvaline inimene ja teda joonistama hakata. Kuid kui see nii oli siis, miks ta niimoodi ära jooksis? Miks ta seda varjas, mitte ei öelnud mulle?
"Emma?" hüüdis vanaema eemalt. Ajasin enndast ruttu püsti ja kõndisin sinnapoole, kust olin ta häält enne kuulnud. Tavaliselt poleks ma nii agaralt hüüdja juurde läinud, vaid midagi vastu hüüdnud. Seekord ma lihtsalt lootsin, et saan endale tegevust. Ükskõik siis millist.
Jõudnud vanaema juurde naeratas ta rõõmsalt. "Nii..nii.." ütles ta, "on su käsi korras?" Pööritasin selle küsimuse peale silmi. Ma tegin talle selle enne täielikult selgeks. "Kõik on korras," sõnasin, "aga mida sa siis tahtsid?" Vaatasin ootusrikkalt vanaema poole, lootuses, et tal on mulle midagi huvitavat öelda või pakkuda.
"Ah jah, muidugi," ütles ta ja lõi endale mänglevalt vastu otsaesist, "olin juba unustanud, et tahtsin sind tööle panna. Ega sul midagi selle vastu ei ole?" Nihelesin enda koha peal kannatamatult. Kärsitult andsin noogutusega mõista, et mul pole selle vastu midagi. "No heakene küll siis. Mõtlesin, et aitad mul täna lilli istutada. Tead olen mõne hilisema lillega hiljaks jäänud," naeris vanema vaikselt. Ta pööras ennast ringi ja hakkas maja taha kõndima, ise sel ajal vaikselt midagi pobisedes.
Olime vanaemaga juba kuskil 2 tundi lihtsalt lilli istutanud. Õigemini mina olin, sest vanaema lahkus paaril esimesel minutil ja tuli alles veidi aega tagasi. Nendest paarist lillest, mida ta mulle enne mainis sai mingil imekombel mitu kümmend ning sa katsu neid 30 kraadises palavuses istutada. Ja veel üksinda.
Muidugi ma ei saanud seda kõrvale viilimist vanaemale pahakas panna. Vana nagu ta juba on ei jõua ju ka tema kõike. Kui juba minul on praegu tunne, et ma kuivan kokku siis, mis tema veel peaks tundma.
"See oli vist viimane," ütles vanaema lõpuks ja pühkis enda laubalt higi. Noogutasin. Korjasin maas olevad kastid kokku ja kõndisin tagasi maja poole, jättes tema minu istutatud lilli imetlema. Maja ette jõudnud, viskasin need trepi äärde maha. Küll vanaisa või keegi muu nendega lõpuks midagi ette võtab. Lõpuks vaatasin ka ennast. Olin üleni mullane. Ma ei olnud viitsinud kükitada, vaid ma lihtsalt istusin mullal või põlvitasin. Alguses proovisin end puhtana hoida, kuid lõpuks sai mul sellest kõrini, sest kükitamine võttis lihtsalt liialt energiat.
"Emma?" kostus minuni vanaisa naerul hääl. Tõstsin enda riietelt pilgu ja vaatasin hääle suunas. Vanaisa lähenes kergel sammul, nagu kaunistamas muie. Esmapilgul nägin ainult teda, kuid kui ta lähemale tuli, nägin ta seljataga Adamit. Tahtmatul värvus mu näole puna. Päeval aset leidnud sündmus pani mu punastama. Seda süvendasid veel mu seljas olevad riided ja määrdunud nägu. Oleksin tahtnud maa alla vajuda.
"Ohhoo! Mis sõda sinust üle käis?" küsis vanaisa ja jäi minust mõne sammu jagu kaugemale. Ka tema taga kõndinud Adam jäi seisma vanaisa kõrval ja silmitses mind ilmselge uudishimuga. Õhetus mu palgeil aina süvenes. Kuigi tegelikult oleks pidanud tema häbi tundma, et ta mind joonistas ja niimoodi minema tormas. Mitte mina, kes kogemata talle otsa lendas.
"Polnud mingit sõda, vanaema oma lilledega oli," ütlesin. Vanaisa hakkas kõvasti naerma. Vaatasin kohkunult tema poole, sest ma ei saanud aru, mis selles nii naljakat oli. "Ahahah. Ma arvasingi, et sa sellest ei pääse," sõnas ta naerdes ja silmanurgast pisaraid pühkides. Vaatasin talle kipras kulmuga otsa, mõistmata, mida ta selle all mõtles. Mul ei jäänud aega seda ka küsida, sest hetke pärast ilmus välja vanaema. Ta nägi välja palju puhtam kui mina.
"Oi, terve pere kokku saanud," sõnas vanaema ja lõi rõõmsalt käsi kokku. Ta astus minu kõrvale ja vaatas uudishimulikult minu riideid. "Ohoo, ma ei pannud enne tähelegi, kui mustaks sa said," ütles ta Lila rõõmsalt, "peaksid vist riided ära vahetama." Olin niivõrd tänulik ta sõnadele, et unustasin endise pooleldi hukkamõistu. Pöörasin neile kolmele selja ja astusin kiirel sammul maja poole.
***
"..rääkis, et praegu olevat midagi väga viltu. Ta mainis, et ohutum oleks lihtsalt paig.." ütles vanaisa, kuid kui ma kööki jõudsin, jutt katkes. Ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest kohe tabas mu silm Adami kuju, mis istus vastamisi mu vanaisa ja vanaemaga. Köögis valitses täielik vaikus. Tahtmata nende vestlust segada, haarasin külmkapist topsi jäätisega ja ühe lusika.
Sättisin end mugavalt diivanile. Kuna telekas oli diivanist päris kaugel, pidin prillid pähe panema, et korralikult näha. Olin mängima pannud mingi vanema filmi, sest midagi paremat ma nende imeväikesest filmikogust ei leidnud.
Teki endale ümber mässinud ja filmi mängima pannud, sõin rahulikult enda jäätist. Köögist oli kuulda vaikset jutupobinad, kuid sellest millest nad rääkisid ma aru ei saanud. Ausaltöeldes mind ei huvitanudki. Järk järgult muutus mu silmavaade udusemaks, kuni lõpuks suikusin ma rahulikku unne.
***
Järgmisel hommikul ärkasin ma vihmakrabina peal, mis vastu akent toksis. Enda suureks üllatuseks leidsin ma ennast enda voodist. Sellest, kuidas ma siia sain polnud mul halli aimugi. Haigutades tõusin voodist istuli ja lasin pilguga üle toa. Minu pilku köitis vihmasadu väljas, mis tekitas minus ütlemata suur rõõmu. Millest see rõõm tuli, seda ma seletada ei oska.
Voodist püsti tõusnud ja riided selga pannud lahkusin enda toast. Kuulsin köögi poolt juba jutupobinat ning suundusin sinnapoole. Mulle vaatasid vastu vanaisa ja vanaema, kes omavahel vaikselt juttu ajasid ja aegajalt millegi üle naersid. Tundus, et nad ei olnud mind uksel näinud, sest kordagi ei eksinud nende pilk minule. Vaikse kõhatuse saatel andsin endast märku.
Nad tõstsid korraga pilgu ja vaatasid enda rõõmsate nägudega minu poole. "Oh, juba üleval," ütles vanaema Lila rõõmsalt, "kas kõht on tühi?" Noogutasin ja kõndisin laua juurde, võttes istet vanaema kõrval oleval toolil.
Vanaema tõusis toolilt püsti ja ümises vaikselt mingit viisijuppi. Heitsin pilgu vanaisale, kes mind sooja pilguga vaatas. "Kuidas uni oli?" küsis ta mind uudishimulikult silmitsedes. Kehitasin hetkeks õlgu ja sõnasin: "Hea." Seoses unega meenus mulle äkitselt see, et ma jäin magama diivanile, mitte enda voodisse. Hakkasin vanaisalt selle kohta juba küsima, kuid ta hakkas ise rääkima.
"Oh, jah. Poleks Adam sind eile voodisse viinud, oleks kõik su kondid hetkel kanged," naeris ta rõõmsalt. Ehmusin Adami nime juures ja vaatasin vanaisale üllatunult otsa. Kas Adam oli mind tõesti voodisse kandnud?
"Jajah, jäid jälle diivanile magama," ütles ka vanaema, kes asetas mu ette taldriku mannapudru ja maasikamoosiga. Valanud mu klaasi piima võttis ka tema uuest istet ja vaatas mind enda säravsiniste silmadega. "Adam tõesti tegi seda?" vaatasin neile kordamööda otsa. Tundsin endas mingit suurt rõõmu selle üle, et Adam mind kandnud oli. Et ta oli näidanud üles mingisugust hoolivust.
Vanaema noogutas. "Ta peakski varsti siin olema," ütles ta mõtlikult ja võttis lonksu enda kohvitassist. Sõin aeglaselt enda putru, kuulates vanaema ja vanaisa juttu. Peamiselt rääkisid nad tänastest uudistest või sellest, kui tüütud need vihmased ilmad on. Mind rõõmustas see, sest täna poleks minust tõesti millegi füüsilise tegemises asja olnud.
Lahkusin köögist enda tuppa, jättes nemad sinna lobisema. Otsustasin võtta kätte ühe raamatu ja lugema hakata, kuid nähes enda lahti pakkimata kohvrit heitsin selle mõtte hetkeks kõrvale. Enne kohver ja siis raamat.
