Detsembri Armastus

1. Päev

"Pauline, tund on läbi."ütles muusika õpetaja, tuues mu oma mõtetest välja.

"Jah, vabandust."sõnasin ma. Korjasin oma asjad kotti ja tahtsin klassist lahkuda, kuid õpetaja peatas mu.

"Ma näen, et sa oled väga mures. Kas kõik on ikka korras?"

"Peale selle, et mu vanemad lahutasid?"

"Meil on sellepärast  kahju."

Noogutasin. "Kas ma võin nüüd matemaatika tundi minna?"

"Hea küll. Kuid kui sa rääkida tahad, siis võid minu juurde tulla."

Ma ei vastanud selle peale midagi. Viimasel ajal on klassikaaslased ja ka teised õpilased kutsunud mind tüdrukuks, kellel vanemad lahutasid. Mu mõlemad vanemad on tundnud advokaadi linnas, sellepärast on see kõik teistele teada. Ma saan aru, et teiste peredes ka on toimunud lahutusi, kuid minu ja mu väikse õe Bella jaoks on olnud see ränk koorem.

Sõbranna Emmelie ootas mind juba söökla järjekorras. Tüdruk lehvitas mulle.

"Kuhu sa jäid nii kauaks?"

"Muusika õpetaja tahtis rääkida minuga."

"Ah nii. Kahju, et sa laupäevasel peol ei olnud."

"Ma ei usu, et millestki ilma jäin."

"Tead, me kõik usume, et Liza ja Nick on uus paar."

Puhkesin naerma. "Tõsiselt? Need kaks ju vihkavad teineteist."

"Aga sa ju oled kuulnud lugusi, et vihkamisest võib saada armastus?"

"See on ainult raamatutes nii."

"Ära jama. Rikud kõik ilusa ära."

"Vabandust. Mis seal siis veel huvitavat juhtus?"

"Ma olin ülejäänud aja nii täis. Ma ärkasin hommikul enda toas põrandal ja mul pole siiani aimu, kuidas ma sinna sain."

"Sinu peod lõppevad alati nii."

***

Peale kooli väntasin rattaga kohvikusse, et võtta endale üks tass mõnusat kakaod ja siis inglis keeles kirjand valmis teha. Aga nagu ikka, oskan mina alati piinlikesse olukordadesse sattuda.

Olin just oma kakao kätte saanud, kui sisse astus tema. Koperdasin enda jalgade otsa ja õnnetuseks kallasin terve kakao Stefani jalge ette maha. Õnneks mitte poisi pluusi peale.

"Issand, vabandust. Ma olen selline äpardus."ütlesin ma kiiresti.

"Oota, ma aitan selle sul ära koristada."sõnas kutt ja hakkas koos minuga põrandat kuivatama.

Inimesed, kes sisse hakkasid tulema, pomisesid midagi enda nina alla. Kirusin ennast, et ma selline äpardus suudan olla.

"Kuule, ma võtan sulle uue kakao. Ja endale kohvi."sõnas Stefan, kui me olime suutnud kaose ära koristada.

"Pole vaja."

"Mine istu sina oma kohale ja siis ma tulen järele."

Ma ei hakanud enam vastu ka vaidlema. Istusin oma kohale ja lükkasin arvuti natuke eemale.
Stefan tuligi tagasi kahe topsiga.

"Sa poleks pidanud."

"Jäta nüüd, Pauline. Ka parimatel juhtub. Ma lihtsalt tahtsin sulle uue joogi osta. Pealegi pole me saanud  erilist võimalust ka rääkida."

"No hea küll. Ma mõtlesin, et teen siin selle kirjandi ära, aga nüüd vist jääb küll pooleli."

Stefan naeratas. "Kahjuks peab see ootama oma aega."

***

Ma ei jõudnud reedeni oodata, et seda raamatut avaldada. Hakkan avaldama iga päev ühe osa kuni 24 detsembrini.
See on omamoodi ka challenge, sest mul pole kõiki osasi ette kirjutatud. Loodan, et teile meeldib ka ikka :')