Detsembri Armastus

19. Päev

Stefan

Kui olin koju jõudnud, helistas mulle Nathan. Ohkasin.

"Mis sul vaja on?"küsisin ma.

"Kuule kuule, taltsuta oma üllbust natuke."sõnas poiss.

"Kas me ei võiks seda mängu pooleli jätta?"

"Ei või. Sa oled juba oma raha ka kätte saanud."

"Ma ei taha, et ta haiget saaks."

"Kas sa oled temasse armunud?"

"Mis see sinu asi on? See oli üks loll asi, mida välja mõelda ja ma saan sellest nüüd aru."

"Stefan, kõigest paar päeva veel."

"Ausalt, jätame selle kõik pooleli. Ta on minusse armunud. Jah, mina olen temasse ka."

"Või nii. Kas meie Stefanike on esimest korda korralikult armunud?"

"Ma ei kavatse enam sinuga rääkida."ütlesin ma vihaselt ja lõpetasin kõne.

Lülitasin terveks õhtuks telefoni välja. Mind ei huvitanud, kui vihane Nathan praegu oli. Ma olin iseenda peale veel vihasem. Miks ma selle kõigega nõustusin? Pauline on minusse armunud ja mina temasse. Ma tõesti ei taha talle haiget teha.

"Stefan, kas midagi on lahti?"küsis ema, kes pea ukse vahelt sisse pistis.

"Mitte midagi. Kõik on korras."

"Ei ole ju. Ma näen."

"Vahet pole. Sa ei saa nagunii midagi teha. Ma ise olen kõige süüdi."

"Aga räägi mulle kõik ära."

Raputasin pead. "Anna andeks, emps, aga ma ei saa."

"Rääkimine teeb asjad kergemaks."

"Ma juba ütlesin, et ma ei saa."

"Kas asi on selles tüdrukus? Miks meie temaga kohtunud pole?"

"Enam ei ole mingit vahet, kas te kohtute või ei."

"Miks sa nii ütled?"

"Emps, palun jäta mind rahule. Pealegi te peate varsti Carale järgi minema."

Ema ohkas, kuid jättis mu üksi. Kui kogu see asi välja tuleb, siis Cara küll minuga enam suhelda ei taha.
Kirusin ennast, et olin selle kaardimängu võitnud ja üldse selle "auhinnaga" nõustunud. Lisaks Pauline võrgutamisele sain ma Nathanilt 100 eurot. Tõusin püsti ja suurest vihast lõhkusin ära oma laua peal oleva tassi.

Mind isegi ei huvitanud, et teised seda koju tulle näevad. Vajasin lihtsalt rahu ja vaikust. Otsustasin siiski Cara ära oodata. Tahtsin asjad selgeks rääkida.

"Stefan, me oleme tagasi!"kõlas isa tuttav hüüe. Võtsin ennast kokku ning läksin alla.

"Tere, Stefan."ütles Cara. Minu üllatuseks ta naeratas mulle.

"Tere, Cara."ütlesin ma, naeratades talle vastu.

***

Kuidas meeldis teile osa Stefani vaatenurgast?