Detsembri Armastus

22. Päev

"Stefan, millest sa räägid?"küsisin ma, süda sees pekslemas.

"Ma võitsin ühe tobeda kaardimängu. Ma pidin su kuni jõuludeni ära võrgutama, lisaks sain ma raha. Lisaks ma tõesti magasin Emilyga."

"Nii et sa polegi muutunud. Kõik meie suhtes oli vale."ütlesin ma vihaselt.

"Anna mulle andeks."

"Annan sulle andeks? Ma olin nii kuradi loll!"

Stefan tahtis mind kallistada, kuid tõukasin ta eemale.

"Ära puutu mind! Ära puutu mind enam mitte kunagi!"karjusin ma ja tormasin majast välja.

Õnneks tuli mulle tee peal vastu Harry, kelle õla najal ma nutma hakkasin.

"Mis juhtus?"

"Vii mind palun ära siit. Ükskõik kuhu."nuuksusin ma.

"Rahu. Lähme siit kohe ära. Võime minu poole, minu juures pole kedagi."

Noogutasin. Kuulsin, kuidas Stefan mind hüüdis, kuid ma ei teinud sellest välja. Seletasin Harryle kõik ära, mis ma olin just teada saanud.

"Stefan on idioot! Ma teadsin kohe, et teda ei saa ikkagi usaldada."ütles Harry. Ta oli samuti vihane.

"Ma ise olin ikka täiega loll. Ma oleksin pidanud teisi kuulama."

"Sa olid armunud."

"Kahjuks jah."

Harry juurde jõudes tegi poiss mulle sooja kummeliteed ning me istusime tema elutoas diivanil. Kirusin ennast ikka veel. Harry püüdis mulle kinnitada, et see polnud minu süü, aga ma ei uskunud teda.

"Mida ta veel plaanis minuga teha? Raudselt seksiks ära kasutada."

"Tead, ma läheks ja räägiks temaga praegu paar head sõna, aga sina lled hetkel tähtsam. Homme on ka aega rääkida."

"Harry, aitäh, et sa mul olemas oled."

"Ma pole kõige parem lohutaja."

"Sa oled mulle olemas ja see ongi tähtis."

Pühkisin pisaraid. Äkitselt helises mu telefon. Õnneks oli helistajaks kõigest Emmelie.

"Kus sa oled? Ma olen mures su pärast."

"Ma olen Harry juures. Ja Stefan? Mis tema teeb?"

"Läks Nathaniga kaklema. Ütles talle, et ta plaan oli kõige idiootsem asi, millega ta on kunagi nõustunud ja lõi siis teda."

"Stefan on ise ka üks idioot."

"Ma olen nõus. Pagan, ma juba lootsin, et ta on muutunud."

"Mina ka, Emmelie."

"Ma ei saa aru, kuidas ta võis nii teha sulle."

"Ma mõtlen ikka veel, kuidas ta ütles, et on minusse armunud. Noh, ilmselgelt seda ta polnud."

"Ma lähen ütlen ka Stefanile paar head sõna."

Turtsatasin. "Edu sulle."

"Tänan. Ma tulen pärast Harry juurde."

Saatsin emale sõnumi, et jään ööseks ära Harry juurde ning lülitasin siis telefoni välja.

"Emmelie ütles, et tuleb pärast siit läbi. Ja Stefan oli Nathaniga kaklema läinud."

Harry turtsatas. "Ei no muidugi. Tead, hakkame parem Harry Potterit vaatama. See teeb tuju alati heaks."

"See on väga hea mõte. Saan mõtted mujale."

"Ma tean, et ma olen geenius."ütles Harry muiates ja pani filmi käima.