Detsembri Armastus

17. Päev

Esmaspäeval ei tahtnud ma alguses Stefanist midagi kuulda. Kuid ma teadsin, et ma ei saa küsimist edasi lükata. Pealegi tahtsin ma ikkagi teada, kas ta oma õele ka helistas.

"Nii tore sind jälle näha."ütles Stefan, kui ta mu lõpuks geograafia klassi juurest leidis.

"Sind ka."ütlesin ma vaikselt.

"Sul on midagi ikkagi lahti. Sa olid selline juba pühapäeva õhtul."

"Ei ole. Muide, kas sa oma õele helistasid?"

"Helistasin."

"Kuidas läks?"

"Õde ütles, et ta tuleb jõuludeks koju ja siis saame rääkida."

"Mul on hea meel."

"Nii ja nüüd räägi sina oma mure ära."

"Okei. Tahad ma räägin?"

"Muidugi ma tahan teada, mis sind vaevab."

"Ma nägin seda sõnumit, Stefan!"

"Ära karju. Lähme räägime eemal."

"Miks me siin ei või rääkida?"

"Sest sa tekitad stseeni."

"Ei tekita ju."

Stefan haaras mul käest ja vedas meid klassi juurest eemale.

"Kes on Emily? Ja kas sa oled mind petnud?"

"Ma ei ole sind petnud, Pauline."

"Miks see sõnum siis sinu telefonis oli?"

"Ma ei tea. Ausalt ka. Mina olen sinule truuks jäänud."

Ohkasin. "Ma ei teagi, mida nüüd mõelda."

"Usu mind. See sõnum saadeti ilmselgelt valele numbrile. Ma ju ei petaks sind."

"Teisi tüdrukuid oled sa petnud. Korduvalt."

"Jah, sest ma olin loll. Ma hoolin sinust. Ma ei teeks sulle nii."

Stefan kallistas mind, kuid ma ei kallistanud teda vastu.

"Kallista mind nüüd."sosistas ta.

Ohkasin ja kallistasin poissi vastu. Mu mõistus ütles, et see asi pole õige, kuid ma ei tahtnud rohkem tüli tekitada. Ma siiski vajasin teda enda kõrvale.

"Oled nüüd rahul?"küsis ta. Noogutasin.

"Miks sa otse ei küsinud eile?"

"Sest ma kartsin. Kartsin, et jään sinust ilma ja et see sõnum oligi tõene."

"See pole üldse nii."ütles ta, silitades mu põske.

"Mis te miilustate siin?"küsis Harry muiates. Võpatasin.

"Harry, kas sa tahad minus südameattaki tekitada?"küsisin ma poisilt pahaselt.

"Vabandust. Me läksime mööda. Nägime teid siin miilustamas."

"Me ei miilustanud."ütlesin ma pahaselt.

"Miilustasime küll."ütles Stefan.

Müksasin poissi ribidesse. Läksime tagasi klassi juurde, kus kõik meid vaatasid. Olin ikna veel nende pilkude all.

"Kas kõik on korras?"küsis Marie.

Noogutasin. "Keegi oli valele numbrile sõnumi saatnud."

"Ma ju ütlesin. Stefan on täielikult sinule pühendunud."

Naeratasin. "Ma juba eile kartsin, et äkki jään temast ilma."

"Sa ei jää. Ära muretse."

"Mis toimub? Miks keegi mulle midagi ei räägi?"küsis Emmelie.

"Kõik on okei. Ma ei tahtnud sind muretsema panna.  Ning sa ei pea Stefanile tükk aega õpetust andma."

"Parem oleks. Sest talle kohe kindlasti minu õpetused ei meeldiks."

Üks pool minust aga kahtles Stefanis ikka veel.