Detsembri Armastus

5. Päev

Nädalavahetus saabus kiiremini, kui ma oodata oskasin. Vaatasin Emmeliet, kes ennast peo jaoks riidesse pani.

"Tead, me teeme su nii ilusaks, et Stefan ei saa sinult pilku."

"Kas sa oled oma arvamust temast muutnud?"

"Noh, võib ka nii öelda."

"Ma isegi ei tea, mida temast arvata. Minuga koos olles on ta nii tore."

"Võibolla anna talle võimalus, kui tal tõsi taga on."

"Oh, ma ei tea. Kui ta on ikkagi selline nagu räägitakse... Ma ei taha haiget saada."

"Keegi meist ei taha haiget saada. Mäletad, kui ma läksin Brandonig lahku?"

"Mhm. See Sophie on täielik lits."

"Ma oleks pidanud kohe läbi nägema, et Brandon on ikka... Okei, ärme ikkagi räägi sellest. Me ju lähme kohe lõbutsema!"

Kui olime ennast valmis seadnud, tulid meile järele Jennifer ja Josh. Nad on täpselt need inimesed, et kui sa neid kohtad, siis tead, et nad on lahedad. Nad on alati seltskonna hinged.

"Hüpake peale. Muide, Stefan juba ootab sind, Pauline."

"Huvitav, miks?"küsis Jennifer muiates.

"Ära muiga seal midagi."ütlesin ma tüdrukule hoiatavalt.

"Olgu."

Stefani maja juurde jõudes oli seal juba rahvast päris palju. Stefani peod olid sellised, kuhu ta ei kutsunud kokku suvalist rahvast kooli pealt, vaid ikkagi oma sõpru.
Sisse minnes mängis minu üllatuseks jõulu muusika ja maja oli pime, põlesid vaid küünlad aknalaual ja kuusepuul olevad jõulutuled. Kõik oli väga hubane.

"Hei! Tore, et tulite. Glögi ka teile."ütles Stefan rõõmsalt.

Ta ulatas meile kõikidele tass glögi, mis oli kuum. Poisi pilk jäi minul pikemalt pidama.

"Pauline. Sa näed võrratu välja."

"Tänan."vastasin ma vaikselt.

See ei olnud kohe kindlasti tavaline pidu, kuhu võib sattuda. Kõik oli nii jõululine ja see meeldiski mulle kõige enam.

Istusime esialgu diivanile ning Stefan pani oma käe mu seljataha. Rüüpasin glögi, püüdes mitte mõelda poisi käele.

"Kuidas sulle meeldib?"küsis Stefan.

"Kõik on väga ilus. Mul on juba tõeline jõulutunne."

"Siis on hästi. Ma hoidsin sulle ekstra ühe šokolaadi koogi tüki. See söödi kõik nii kiiresti ära."sõnas Stefan ja läks kööki. Tagasi tuli ta taldriku peal oleva koogiga.

"Oh, Stefan. See oli sinust armas."ütlesin ma poisile, võttes koogitaldrikut vastu.

"Ma teadsin, et see sulle meeldib."

Naeratasin poisile. Lootsin, et mu hammaste peal šokolaadi kooki polnud laiali läinud.

"See on tõsiselt hea. Ise tegid?"

"Oh ei. Ma ei oska küpsetada. Mu ema tegi selle."

"Küsi temalt kindlasti retsepti, eks?"

Stefan naeris. "Kindlasti küsin."

Kui mul sai kook otsa, palus Stefan mind jõulumuusika saatel tantsima ja muidugi olin ma nõus.