9. Päev

782 95 6
                                    

Neljapäeval tuli Stefan mulle täpselt kell viis järele. Ta oli seljas suur must kampsun ning ta nägi nii kodune välja. Ma ei saanud teistmoodi, kui pidin teda kallistama.

"Mille eest see oli?"küsis Stefan muiates.

"Sa näed nii kodune välja, et ma pidin sind kallistama."

"Ah nii. Sina näed ka väga kodune välja."

Ta võttis mu uuesti käte vahele, kuid meie kallistus ei kestnud kauaks. Nimelt karjus Bella ukse peal.

"Pauline, emme kutsub teid tuppa!"

Tõmbusime üksteistsest eemale ning läksime tuppa. Stefan oli isegi suure kommikarbi kaasa võtnud, mille ta mu emale ulatas. Oli näha, et see meeldis talle. Ajasime natuke aega juttu.

"Su ema on väga tore."ütles Stefan, kui me lõpuks autos olime ja lõbustuspargi poole sõitsime.

"Jah. Tundub, et sa meeldisid ka talle."

"Ja su isa?"

"Mu isa on siin, aga ta elab oma ema juures hetkel. Ta pole jõudnud veel omaette elamist osta."

"Oled sa ikka veel vihane, et nad lahutasid?"

"Natukene. Aga ma saan aru, et kui tunded pole enam sellised nagu vanasti, siis pole midagi teha."

Stefan pani oma käe minu oma peale ja hoidis seal seda terve aja. Mina panin autos taas jõululaulud mängima ning laulsime mõlemad neile kaasa.
Emmelie, Harry, Karl ja Marie ootasid meid lõbustuspargi parklas. Kui me autost välja tulime, siis nad vilistasid.

"Mis asja te vilistate?"küsisin ma tervituse asemel.

"Meie noorpaar jõudis kohale."vastas Harry.

"Ah pole me mingi noorpaar."sõnasin mina.

Stefan kõigest muigas. Läksime kassa juurde ning ostsime igaüks omale piletid. Stefan tahtis mulle välja teha, kuid ma keeldusin. Ta oli mulle niigi palju välja teinud.
Lõbustuspargis oli rohkem inimesi, kui ma arvasin. Alustasime rahulikult ja läksime karusellile.

"Kutid, mul on kõht tühi."ütles Marie ühel hetkel.

"Alles me saabusime siia ja juba tahad süüa."ütles Emmelie üllatunult.

"Nojah. Mis ma teha saan?"

"Lähme siis sööme."arvas Stefan.

Läksime siis sööma ja tellisime kõik friikartulid viineritega. Kui olime söögiga lõpetanud, läksime tagasi välja.

Meil oli terve päev nii lõbus. Stefan võitis mulle väga suure kaisukaru. Pidasime maha ka suure lumesõda, mille võitis Louis.

"Stefan!"kiljatasin ma, kui poiss mulle lund krae vahele pani.

Kui ma olin lume oma krae vahelt kätte saanud, hakkasin ma poissi taga ajama.

"Okei, sa oled võitnud, ma ei jõua enam."ütlesin ma. Istusin ühele pingile.

"Kas ma võin võidu puhul ühe suudluse saada?"

Vaatasin poisile otsa ja noogutasin. Ta suudles mind õrnalt ja ma ei pannud õieti tähelegi, kui lumi sadama hakkas.

Detsembri ArmastusTahanan ng mga kuwento. Tumuklas ngayon