Arminägu

1

"Vaikust palun!" Karjus klassi ees õpetaja, kes oli just klassi tulnud. Hakkamas oli kolmapäeva kolmas tund, füüsika. Õpetaja karjumisest välja tegemata jätkasid õpilased oma lustakat jutustamist, millega kaasnes ka naer.

"Ma ütlesin VAIKUST!" Karjus õpetaja Tamm kõvemini, kui iial varem, mis sundis kõik õpilased vaikseks jääma ja oma pilgud klassi ees seisvale naisterahvale suunates.

"Tänan! Niisiis täna tuleb meil rühmatöö..." klassis oli läbisegi kuulda kõigi halvakspanevaid oigeid."...Palun moodustage nelja-viie liikmelised rühmad ja kiiresti!"ütles füüsikaõpetaja oma range häälega ja klassis läks lahti meeletu sigimine. Minu juurde tulid mu parimad sõbrad Markus, Aleksandra ja Anete. Kui õpetaja oli meile teemat seletama hakanud siis kõlas vaikne koputus uksele.

"Sisse"ütles õpetaja ja kõigi pilgud pöördusid ukse poole.

"Tere, kas see siin on 10.A klass?" Küsis võõras poiss arglikult. Tal oli suure ja tumedat värvi dressipluusi kapuuts tõmmatud pähe nii, et ta nägu polnud näha.

"Jah on küll. Astu sisse" kutsus õpetaja sõbralikult."...äkki tutvustad ennast  enda uutele klassikaaslastele?"küsis proua tamm poisi käest, mille peale uus õpilane vaikselt noogutas, nägu maa suunas hoides.

"Tere! Mina olen Marten Mets. Kolisin natuke aega siia Tallinnast" ta jäi vait ja vaatas õpetaja poole, kes natuke kohkus.

"Tore. Mine Markuse, Sandra, Anete ja Aleksandra grupi juurde ja liitu nendega, kuna neid on kõige vähem. Nimetatud õpilased tõstke palun käed, et uus õpilane saaks teiega ühineda. Ja palun, Marten, võta kapuuts peast ära. Tunnis nii ei olda"ütles õpetaja oma sõbraliku häälega.

Poiss tundus kuidagi häbelik, kuid siiski võttis ta oma kapuutsi peast. Klass täitus ehmumise ja karjatustega. Paljud näitasid ka näpuga uue õpilase poole ja naersid vaikselt. Poisi nägu oli täis arme ja ta silmadest oli näha juba seal helkivaid pisaraid, nendest välja tegemata tuli ta ikkagi meie laua juurde, võttis tooli, istus, tõmbas kapuutsi uuesti pähe ja toetas oma pea kätele,mis asusid juba laua peal.

Õpetaja seletas meile tunnitöö ära ja läks ise arvuti taha istuma. Paljud õpilased sosistasid uuele poisile solvanguid ja viskasid temani ka kortsutatud pabereid. Mind häiris nende käitumine ja ma ei pannudki tähele, kui Markus mind kõnetas.

"Sandra... Sandra... SANDRA!"viimase korraga ma juba panin midagi tähele ja pöörasin oma pilgu oma parima sõbra poole, kellega oleme läbi saanud juba väikesest peale, kuna meie emad on head sõbrannad.

"Mh?"küsisin hajameelselt.

"Sa oled vahel nii totu"ütles Markus, mille peale mu sõbrannad ka naerma hakkasid.

"Mida ma nüüd tegin?" Küsisin, kuna polnud aru saanud, millest jutt käis. Teised hakkasid veel rohkem naerma

"Tund saab kahe minuti pärast läbi" ütles Aleksandra. Ja ma hakkasin oma asju kotti pakkima. Kui kell helises oli esimene, kes klassist lahkus, uus õpilane. Õpetaja karjus veel midagi seoses koduse tööga, aga ma ei viitsinud talle tähelepanu pöörata. Kõndisime Markusega kahekesi klassist välja ja liikusime muusika klassi poole.

"See uus poiss on kummaline, kas sulle ei tundu nii?"küsis Markus peale väikest vaikusehetke.

"Ma ei ütleks just, et ta on kummaline. Pigem ma arvan, et tal on midagi juhtunud ja ta hoiab kõike endasse." Ütlesin välja, mille mõtlesin. Poiss minu kõrval ainult noogutas.

"Kas peaks vahele minema?" Küsis minult Markus. Ma ei mõistnud millele me vahele peaks segama ja poiss suunas näpuga uue õpilase pooe, keda meie klassi teised poisid parasjagu norisid.

"Ärme igaksjuhuks lähe, kes teab äkki hakkavad veel meid mõnitama. Seda poleks küll vaja." Markus nõustus minuga ja me läksime klassi. Uuest poisist möödudes märkasin, kuidas ta saatis mulle anuva pilgu, kuid eirasin teda ja läksin klassi. Mul oli teda millegipärast niimoodi valus vaadata ja alles nüüd ma mõistsin, et oleksin pidanud talle appi minema, kuid oli juba hilja, sest kell helises ja kiusajad astusid klassi. Umbes viis minutit peale neid tuli klassi ka Marten, kellel oli kulmu äär natuke verine ja ta viskas mulle vihase pilgu. See tekitas minus veel rohkem süümepiinu. Ta kõndis vabale kohale midagi ütlemata ja sai sellepärast õpetajalt pahase pilgu.

"Kes teab milleks tehti noodijoonestik?"küsis õpetaja. Klassis oli vaikus ja õpetaja rääkis edasi. Ma ei viitsinud ta juttu kuulata ja viisin pilgu uuele poisile, kes mind juba põrnitses.

Ma ei mõistnud, miks ta mind vaatas ja see tekitas minus kahetsust. Ta pilgus oli näha valu, vihkamist, haletsust ja veel midagi, millest ma täpselt aru ei saanud.

"Sööma tuled?" Küsis minu kõrval istuv Markus. Andsin talle kerge noogutuse, kuid ei pööranud oma pilku Martenilt. Midagi oli temas nii teistsugust. Ma ei mõelnud selle all ta nägu. Ta tundus kuidagi nii tuttav, kuid samas ka võõras. Ta rohelised silmad vaatasid ainiti mind ja ta heledad juuksed särasid aknast paistva päikesevalguse tõttu. Ta võis näha välja vihane, kuid miskipärast ma teadsin, et tal on hea süda.

Märkamatult oli kell jälle nii kaugel, et tuli vahetund ja kõik kiirustasid asjade kotti panemisega. Ikkagi oli ju söögivahetund. Kuid mina ei kiirustanud. Ma teadsin, et järjekorrad sööklas olid meeletult pikad ja seetõttu otsustasin minna sööma hiljem, kui teised. Liikusin hoopis rahulikult vene keele klassini ja jätsin oma koti ukse taha. Teised mu sõbrad olid juba ammu sööma tormanud, kuid kui ma sööklasse jõudsin olid nad suhteliselt lühikese järjekorra lõpus. Hiilisin neile seljataha ja ehmatasin neid. Nende reaktsiooni nähes hakkasin ma naerma.

"Ma ei saa aru, mida te koguaeg jooksete, kui te niikuinii järjekorra lõpus koguaeg passite. Võtke veitsa rahulikumalt. Aega on ju küllaga" selle paele naersime me koos. Olin seda neile nii palju öelnud, aga nad ei teinud minust ikkagi välja.

Rääkisime edasi mingist kodutööst, mida keegi niikuinii teinud polnud. Kuid minu mõtted olid suunatud Martenile. Midagi temas oli nii ligitõmbav ja mulle tundus, et mul on tema vastu tekkinud väike crush. Kuigi ma teadsin, et me poleks saanud koos olla ja ma isegi ei soovinud seda endale tunnistada, et ta mulle natukene meeldib.

Toidu kätte saanud leidsime ühe vaba laua kuhu istuda. Ma vaatasin üle söökla, kas ma näen uut poissi ja teda ma just nägingi. Ta oli just oma toidu kätte saanud ja vaba laua poole liikuma hakanud, kui talle pandi jalg ette ja ta kukkus. Söökla jäi hetkeks vait, kuid siis oli kuulda kaasõpilaste naeru. See oli viimane asi, mida ma kannatada võisin. Ma tõusin püsti, tegemata välja oma sõprade hoiatustest ja liikusin klassivendade poole, kes just poissi kiusanud olid...