Jõudsin tagasi Hugo juurde, kell oli kuskil juba viie kanti õhtul, täna on laupäev. Niiet jõuab tegelt veel teha midagi, kuigi ega ma väga sellele ei lootnud, sest keegi meie seltskonnast end hästiju ei tundnud. Samas veidi lootsin, et neil on nüüdseks parem.
Võtsin ketsid ära ja liikusin elutoa poole, kust tuttavaid hääli kuulda oli.
''Mida me teeme temaga?''
''Kylie äkki jõuab varsti, siis räägime talle ja vaatame'' jutustas Nora.
''Mida?'' lendasin sujuvalt Hugo ja Nora vestlusesse.
''No see, et Thomas'' alutas Hugo.
''Ma ei taha teada''
''Usu, tahad. Ta on nii purjus. Me päriselt ei tea mis ta teha võib, ta on nii teistsugune'' muretses Nora, kohkusin.
''Will üritab hetkel tema autovõtmeid enda kätte saada, ta tahtis sõitma minna'' lisas Hugo.
''Kus ta on?'' küsisin kohe.
''Üleval peaks olema''
Liikusin kiiresti üles. Kuulsin juba, kuidas Will Tommyga vaidleb.
''Mees, anna need siia. Kuhu sa ikka sõidad niimoodi?''
''Ma pean Kylie'le kõik ära rääkima, ma pean.'' pobises Thomas.
''Ta ju tuleb tagasi varsti, küll siis räägid. Ära riski oma eluga, ta tahab sind elusana näha'' rääkis Will, pidin nõustuma.
''MA PEAN'' tõstis Thomas häält.
''Mind ei huvita!'' ka Williami hääl tõusis. Oli minu aeg sekkuda.
''Will, ma võtan üle'' ütlesin, Will noogutas ja lahkus.
''Kylie'' oli ainus, mis Tommy ütles.
''Mis toimub? Mida sa korraldad?'' vaatasin talle otsa ja seisin käed ristis.
''Ma pidin sulle järgi tulema ausalt'' üritas ta kunagi ennast väljendada.
''Sa oled ju täiesti prujus'' täheldasin.
''Jah, kuid''
''Siin pole mingid kuid, ausalt'' segasin talle vahele.
''Kylie kuula mind'' tõstis ta korraks häält, et mu tähelepanu saada.
''Ma kuulan''
''See mis sa hommikul nägid, ma ei tea mis eile juthus kui te ära läksite, ma ausalt ei mäleta'' jutustas ta.
''Nii?'' teadsin, et tal on veel midagi öelda.
''Ja selle tüdrukuga ei juhtunud mitte midagi, ma ei tea kuidas ta sinna saigi''
''Okei, veel midagi?'' ma ei teadnud mida arvata, ma ju uskusin teda kuid ma ei tea.
''Ma tahtsin sulle öelda, et''
''Kylie, tule. Kohe!'' tuli järsku Will ja tõmbas mu endaga kaasa.
''Mis on?'' vihastasin natukene
''Tule kähku'' ta peaaegu jooksis mul ees
''Mis juhtus???'' olin närviline ja üritasin temaga sammu pidada.
''Istu autosse'' jõudsime autoni ja istusime autosse.
''Räägi mis toimub'' olin super segaduses juba ja nägin kuidas mu vend auto käivitas ja kiirelt gaasi andis.
''Isa on haiglas, ema helistas just'' lisas ta veel gaasi
''MISASJA?'' karjatasin
''Autoõnnetus, hetkel on teadvuseta ja rohkem ma ei tea'' jõudsime haigla ette.
Olin väga ehmunud ja täiesti šokis. Astusime autost välja ja liikusime ruttu haiglasse.
''Reed, Micheal.'' ütles Will vastuvõttu ja meile öelda vastav palat. Jooksime kiirelt sinna ja juba nägime oma ema palati ukse taga.
''Emme'' kallistasin teda ja lihtsalt olin.
''Kuidas tal on?'' uuris Will.
''Ma ei tea, keegi ei ütle midagi. Tal on hetkel operatsioon, ma ei tea.'' nuttis naine.
''Kõik saab korda'' võttis Will mind ja ema oma haardesse.
Will on alati olnud minujaoks nagu isa. Ta on täpselt nagu tema, igatpidi. Will on alati sellistes olukordades kõige selgema peaga, täpselt nagu issi.
