Isa operatsioonist on möödas 7 päeva, ta ei ole ikka veel teadvusele tulnud. Operatsioon läks hästi, kuid arstid ütlevad, et ta võib veel pikalt teadvuseta olla. Peame lihtsalt ootama.
''Meil on nii raske hetkel ilma sinuta ja ma tean, et sa tead seda. Ema on ka täitsa liimist lahti, ta küll üritab tööd teha kuid ma ju näen, et ta on täiesti laiali omadega.
Ega minagi parem ei ole, ma pole kellegagi suhelnudki. Mul ei ole tuju praegu. Kuidas ma saaksingi olla rõõmus, kui sina oled siin?
Vanaema ja vanaisa ka on väga mures, nad ööbivad meie juures. Oleme üksteisele toeks
Will saab meist kõigist paremini hakkama muidugi. Ta on nagu sina tavaliselt, vana rahu ise. Sul oli õigus, kui ütlesid et William asendab sind hästi kui vaja, 100%'' muhelesin.
''Kuid me igatseme sind issi, lihtsalt palun ava oma silmad, ärka üles'' hoidsin oma isa käest ja vaatasin teda seal lamamas.
''Külastusaeg on läbi, kullake'' tuli siis üks arst sisse. Oeh, jubaaa
''Homme samal ajal?'' küsis see arst.
''Nagu alati'' naeratasin vaikselt ja lahkusin.
Olen käinud kõik päevad isa juures. Tõesti kõik päevad ja olnud siin selle hetkeni, kuni külastusaeg läbi saab.
Astusin haiglast välja ja ei näinud Willi mitte kusagil. Will on igal õhtul mul autoga vastas olnud, ta ei taha, et ma nii hilja jala tuleks ja autoga ei ole ma valmis küll veel sõitma. Ma olen nii liimist lahti hetkel. Isa tõesti on minu jaoks kogu mu maailm.
Ma olen see daddy's little girl meie peres ja nüüd kui ma pean ilma tema nõu ja abita olema on nii raske. Nii paganama raske.
Kõndisin parklasse ja nende mõndade autode seas ei näinud ma ikkagi Williamit. Kuid keegi teine torkas mulle silma. Thomas seisis oma auto kõrval toetades vastu kapotti ja vaadates oma telefonist midagi. See küll ehmatas mind. Ma olen terve selle nädala kõiki vältinud ja lihtsalt kodu ja haigla vahelt käinud.
''Oh, siin sa oledki'' tõstis poiss pea ja märkas mind
''Mida sa siin teed? Kus Will on?'' olin VÄGA FUCKING segaduses
''Ma tulin tema asemel seekord, ta oli nõus ka. Pidi midagi su emaga tegema või ma ei saanud ka aru täpselt. Igatahes, sa väldid meid kõiki nagu ma aru saan jah?'' poiss oli nutikas.
Ma olin vait, ei vastanud midagi. Vaatasin ainult maha oma jalge ette. Tal oli ju õigus, väldingi.
''Kylie, sa pead teadma, et me oleme olemas sinujaoks. Me hoolime sinust, me tahame sind toetada. Sa ei ole selles üksi'' tuli ta mulle lähemale ja kallistas mind. Kallistasin teda nii tugevalt vastu kui suutsin.
''Eriti mina, Ky.'' hoidis ta mu õlgadest ja vaatas mulle silma.
''Mhmh'' tundsin pisarat oma põsel.
''Kylie, ma armastan sind'' ütles ta järsku ja ma jäin veel rohkem sõnatuks.
Ja enne kui ma midagi öeldagi jõudsin ta suudles mind. Me olime seal keset haigla parkat, pimedal soojal suveõhtul, tänavavalgustite valgel.
