Alessa ja Jason on sõbrad olnud terve oma elu. Sõna kõige otsemas mõttes terve oma elu. Mõlemad sündisid 12.märtsil 1999 kell 05:26. Nad on naabrid ja enamus ajast veedavad koos kas õppides või väljas käies. Alessa on varjanud oma tundeid Jasoni ees...
Kõnnin tagasi alla kööki, endal pisarad silmis. Brandon äkitselt pani mind tundma nagu oleks ma mingisugune nukk, keda kasutada saab, kui tahtmist tekib.
"Vabandage, aga ma lahkun. Midagi tähtsat tuli ette," lausun naeratuse suule surudes. "On kõik ikka korras, tütreke?" pärib ema murelikult.
Noogutan ja sean siis sammud majast välja.
"Al, oota!" järgneb mulle Brandon. Seisatan.
Brandon:"Al, anna mulle andeks. Ma ei tahtnud sind kuidagi solvata." Kuivatan pisarad ära:"Ära muretse, kõik on korras. Ma nüüd lähen." Brandon noogutab ja läheb majja tagasi.
Koju jõudes viskun koheselt voodisse pikali. "Loll oled Al. Reageerid üle alati,"
Vahetan riided ja poen teki alla tagasi. Öökapilt telefoni võttes näen sõnumit Jasonilt.
Message from Jason: Kas kõik on korras? Juhtus midagi sinu ja Brandoni vahel?
Saadan talle lihtsalt vastu, et kõik on korras. Tõusen voodist püsti ja kõnnin akna juurde. Mu pilk maandub Jasoni toa aknale ning juba ma kahetsen seda. "Tundub, et neil kahel tuleb intiimne öö," räägin iseendaga.
Jason on parasjagu eemaldamas Lili kleiti, kui ta oma pilgu minule tõstab. Kohkun tõmmates kardinad ette ja voodisse tagasi minnes. "Loll oled, Al," löön endale paraja hoobi vastu pead.
>>
"Al?" seisatab minu ees Lili. Tõstan pilgu raamatult tüdrukule:"Jah?" Lili istub minu kõrvale. "Ma ei taha kuidagi sinu ja Jasoni vahele tulla. Ma tean kui tähtsaks te oma sõprust peate. Ma tahan vaherahu sõlmida," räägib tüdruku.
"Okei," pomisen ükskõikselt. Ma tean, et minu ja Jasoni sõprus ei ole enam sama. Peale seda kui ta Liliga kokku läks.... Ja kui me suudlesime.
Lili tõuseb püsti:"Aga palun ära ürita meid kuidagi lahku ajada. Ja lase ka minevikust lahti." Vaatan segaduses olles kuidas Lili ära kõnnib.
Kell heliseb tundi. Haaran pingilt koti ja sean sammud tundi. Füüsika pole mind kunagi huvitanud, aga et head hinded tunnistusele saada, siis pingutan alati heade tulemuste nimel.
Silmitsen üle klassi leides ainukes vabakoha Jasoni kõrval. Ugh.
Istun poisi kõrvale ja võtan vajalikud asjad kotist välja. Et igasugust kontakti Jasoniga vältida loen raamatut edasi. "Kas sa üritad mind vältida?" tunnen Jasoni pilku endal. "Ei. Miks ma peaksin?" küsin vastu.
Jason naerab:"Ära käitu nagu ma ei teaks sind. Sa alati loed minu juuresolekul raamatut siis, kui üritad mind vältida või oled mu peale pahane."
Jason võtab raamatu mu käest ära lausudes:"Me peame rääkima." Turtsatan:"Mina üritasin ära leppida, aga sina käitusid nagu laps." "Täna kell kaheksa minu juures," teeb poiss mille silma.
Ohkan.
Peale tundi kohvikusse kõndides peatab mu Zach. "Al. Mis sa nädalavahetusel teed?" esitab ta lihtsa küsimuse. Kehitan õlgu:"Hetkel plaanid puuduvad." Zach plaksutab käsi:"Suurepärane. Mina, Jason, Clara, Tom, Ben, Andrea ja Jess lähme Ben'i suvekodusse puhkama. Mõtlesime, et äkki tahad liituda. Üks koht on vaba."
"Hoidke see koht Lilile," vastan. Zach krimpsutab nina:"Asi on selles, et me ei taha teda sinna. Jason oli nõus ka sellega, et sinu kutsume." Olen üllatunud. "Ma mõtlen veel," sõnan.
Miks nad ometi Lilit ei taha endaga kaasa kutsuda? Ja kuidas Jason sellega nõustuda sai? Pisut veider, kas pole?
Peale viimast tundi olen viimane, kes klassist välja astub. Kõik teised olid läinud, isegi õpetaja. Kõnnin mööda koridori rahulikult tundmatud viisi ümisedes, kui äkitselt kellegi samme kuulen.
Vaatan selja taha, aga seal ei paista kedagi olevat. Pööran pilgu ettw tagasi, kui järsku ehmatades maha istuli kukun. "Sa ehmatasid mind, Jason," hingeldan. Mu süda jättis vähemalt 47 lööki vahele. "Anna andeks, ma ei tahtnud," pomiseb poiss läbi huulte.
Jason ulatab käe, mille viisakusest vastu võtan. "Ja miks sa veel koolimajas oled?" tunnen huvi. Jason muigab:"Ütlesin ju, et meil vaja rääkida. Lähme?" Noogutan.
Poisi autosse istudes, küsin:"Ja milles sa rääkida tahad?" Jason käivitab auto küsimust ignoreerides. "Jason?" üritan Jasoni tähelepanu saada. Mitte midagi.
"Tundub, et meil ikkagi ei ole mitte milleski rääkida," mossitan. Mulle on alati Jasoni tähelepanu meeldinud. Ja nüüd, kus ma seda ei saa tapab see ka mu viimased närvid ära.
Jason peatab auto mu maja ees lausudes:"Täna minu juures kell kaheksas siis." Need on tema esimesed sõnad terve selle sõidu jooksul. "Uskumatu," raputan pead autost väljudes. Löön ukse pauguga kinni.
>>
Kell seinal tiksus aina lähemale kella kaheksale. Olen terve see aeg, kui koju jõudsin, mõelnud kas minna või, ei. Ajan siiski ennast voodist püsti ja panen selga kõige mugavamad riided ja teen lisaks veel ka krunni.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
"Emme! Issi! Ma lähen Jasoni juurde!" karjun üle maja nagu segane. "Olgu! Ära hilja peale jää!" karjub ema kusagilt toast vastu. Panen jalanõud jalga ja suundungi majast välja võttes suuna Jasoni maja poole.
Hakkan uksele koputama, kui see juba avaneb. "Sa oled terve oma elu täpne olnud," naerab Jason käekella vaadates. Vaatan talle tüdinenud pilguga otsa:"Mul ei olnud tahtmist siia tulla."
Minu sõprussuhe Jasoniga on paari päevaga nii palju muutunud. Kui muidu me veetsime päevi koos filmi vaadates, kinos ja söömas käies või niisama logeledes, siis nüüdseks on see kõik kadunid. Tahan olla aina vähem tema läheduses. Vale.
Jasoni järel tema magamistuppa minnes möödub meist Brandon. "Hei Al!" tervitab ta mind rõõmsalt ja siis ühe laksu vastu mu perset andes. "Nice ass," kergitab ta kulme. "Lollakas," naeran.
"Äkki tuleksid juba Al?" ootab Jason mind tüdinenult oma toa ukse juures. Ohkan sisenedes Jasoni tuppa.
Istun poisi voodi peale. "Riverdale?" küsib Jason Netflixi avades. Noogutan pead. Ma ei mäletagi milla me viimati koos Riverdalei vaatasime. Jason tõi alati tobedaid vabandusi välja, kui pakkusin, et võiksime vaadata.
Eks tal Liliga tegemist oli. Aga miks nüüd nii järsku tahab ta minuga rääkida ja Riverdalei vaadata?
"Tuled viskad minu kõrvale pikali? Nagu vanadel aegadel?" ootab Jason käed laiali mind enda juurde. Turtsatan naerda:"Ära räägi nagu me poleks üksteist 10 aastat näinud."
Jasoni pea vajub norgu:"Peale seda kui ma Liliga käima hakkasin ja sa minust eemale hakkasid hoidma, siis tundubki nagu me poleks 10 aastat näinud või midagi koos teinud."
Viskan Jasonile kõrvale pikali. Toetan oma pea tema rinnale...nagu ma seda alati teinud olen. "Loodan, et sind ei häiri," pomisen vaikselt, rohkem iseendale.
