Alessa ja Jason on sõbrad olnud terve oma elu. Sõna kõige otsemas mõttes terve oma elu. Mõlemad sündisid 12.märtsil 1999 kell 05:26. Nad on naabrid ja enamus ajast veedavad koos kas õppides või väljas käies. Alessa on varjanud oma tundeid Jasoni ees...
Jason magab rahulikult sügavat und minu voodis juba kuuendat tundi. Kell seinal tiksub ühe suunas. Lasen välja suure ohke ja viskan poisi kõrvale pikali.
"Al, palun vabandust," pomiseb Jason. "Mille eest?" küsin poisi poole pöörates. Jason ohkab:"Kõige eest. Ma lihtsalt ei suuda oma tundeid vaos hoida."
Ma ei vasta mitte midagi. Ma lihtsalt ei oska midagi vastata.
Jason tõuseb püsti:"Ma lähen oma tuppa. Veronica arvatavasti muretseb." "Kas sa päriselt tahad temaga koos olla?" küsin ka ise püsti tõusta. Jason kortsutab kulmu:"Miks selline küsimus?"
Muigan:"Kui ma ütleksin sulle, et jää täna öösel siia, siis kas sa teeksid seda?" Sammun poisile veel lähedamale. Asetan oma käe tema rinnale liikudes tasaselt alla poole. "Mis mängu sa mängid, Al?" tahab Jason teada.
Kehitan õlgu:"Enda teada ei mängi ma mingisugust mängu."
"Kas sa päriselt tahad, et ma jääksin?" küsib Jason tasaselt.
Noogutan vastuseks alahuult hammustades.
Jason suudleb mind ahnelt ning ma vastan samaga. Ma tahan rohkemat, kui suudlus. Ma tahan tunda teda ja tema puudutusi.
Peagi olen ma voodis pikali ja Jason minu peal. Ta liigub oma suudlustega mu kaelale ning tema sõrmed teevad mu kõhul ringe.
"Al," kõlab koputus uksele.
"Al, Veronica otsib Jasonit. Kas ta on siin?" tuleb küsimus.
Ohkan:"Mine Jason." "Al," on tüübi silmis pettumus.
Tõusen püsti ja avan Jasonile ukse. Ukse taga seisab Jess kohkunult. "Ta oligi just minemas," pomisen Jessile. Jess noogutab.
Jason väljub toast ohkega. Löön ukse pauguga kinni ja vajun siis taas voodisse pikali.
Bretti vaatenurk
Jalutan koos Zachiga mööda rannajoont. Oleme üksteisele nii lähedal. Nii lähedal, et tahan tema käest kinni võtta, aga ei julge.
"Zach, sa ei peaks Jessi vastu nii õel olema," seisatan. Pälvin poisi tähelepanu. Ohkan:"Te olete nii kaua koos olnud. Ma ei taha vahele tulla."
"Brett," haarab Zach mu mõlemast käest ning jätkab:"minu ja Jessi suhe pole nii lilleline, kui see näib. Jess on manipuleerija. Ma olen teda mitmeid kordi maha jätnud ja et mind tagasi saada, ta alati teeb midagi, et haiglasse sattuda. Ta teab, et nii saab mu tagasi. See on tal alati õnnestunud. Aga mitte enam. Ma tahan olla koos kellegagi, kes ei sõltu ainult minust ja kes teeb ise kõik selleks, et olla õnnelik."
Sõnagi vastu lausumata suudlen Zachi. Kahtlemata suudleb ta vastu, tõmmates mind veelgi rohkem oma keha vastu. Asetan oma käed poisi kaela taha ning sasin tema juukseid.
Zachi käed liiguvad aeglaselt, kuid ettevaatlikult mööda mu selga mu tagumikule, mida ta õrnalt pigistab.
Oigan mõnust.
"Sa ei tohi nii teha," naeratab Zach. Vaatan küsivalt otsa, kuigi tean vastust ja tunnen juba mehe kõva meheau.
"Me peaks tagasi minema," ohkan. Zach on nõus ning võtamegi suuna tagasi rannamajja.
>> Alessa vaatenurk
Pakin rahulikult asju kokku olles oma mõtetes. Täna peab juba tagasi sõitma. Hea meelega jääksin veel siia.
Ben pidi tagasi kiirustama, temaga läksid ka kõik teised kaasa, isegi Brett. Ben usaldas minu kätte majavõtmed. Pean lihtsalt üle vaatama, et kõik korras on, alarmi peale panema ja ongi kõik.
Alt korruselt kõlab uksekell. Tõmban kohvriluku kinni ja lippan alla ukse vastu.
"Ja kus kõik teised on?" küsib ta jalanõusid jalast võttes. Vastan:"Nad läksid juba ammu ära. Benil oli kiire ja teised ka ei viitsinud siia enam jääda. Aga keegi peab ju maja üle vaatama ja valve alla panema ning minule kiiret ei ole. Pealegi magasin kella üheni."
Claus istub diivanile, mina tema kõrvale.
"Kunas tee uuesti tulla kavatsete?" katkestab Claus vaikuse. Kehitan õlgu:"Arvan, et suvevaheajal. Meil on tavaks esimene kuu siin veeta. Aga teie?" "Sama, aga ei tea kui kauaks," naeratab Claus.
"Miks ma sind varem siin näinud ei ole?" tunnen huvi. "Ma olin väga tihti koos Kateiga ja talle ei pakkunud siin olemine väga huvi," vastab Claus.
Meie vahele on vaikus. Meeldiv vaikus.
"Alessa," asetab Claus oma käe mu reiele. "Mh?" kergitan kulmu. Claus ei vasta midagi, vaid suudleb mind. Suudlen poissi ahnelt vastu tirides teda veel rohkem endale lähemale.
Olen eemaldamas Clausi särki, kui välisuks lahti läheb.
"Mida vittu!?" vaatab koridoris meile otsa Jason. Tõusen diivanilt kohkudes püsti ja küsin:"Mida sa siin teed?"
"Mis vahet sel on," pomiseb Jason trepilt koti võttes ja siis majast väljudes tõmmates ukse pauguga kinni. Võpatan.
Vaatan Clausile otsa:"Ma arvan, et on parem, kui sa läheksid. Pean ka hakkama tagasi liikuma. Väga palju sõita." "Kes Jason on sulle?" küsib Jason. Ohkan:"Me oleme terve elu ninapidi koos olnud. Ta on mulle nii parim sõber kui ka vend. Asjad on pisut keerulisemaks läinud ajaga."
"Kas ta meeldib sulle? Ma mõtlen, kui mehena," pärib Claus. "Ei," valetan.
>>
"Ma olen tagasi!" hõikan tuppa astudes.
"Su ema pole kodus," astub elutoast koridori Jason. "Oh," võpatan.
Võtan jalanõud ja üleriided seljast. "Sa Veronicaga kinno ei pidanud minema?" küsin kööki kõndides. Jason järgneb mulle:"Pidime, aga tal mingisugune probleem vanematega." Noogutan külmkappi vaadates.
"Ugh, midagi süüa ei ole," pomisen külmkapi ukse kinni lükates. "Mul emps teeb kodus süüa, võid sinna tulla," lausub Jason.
Turtsatan:"A ei ei, küll ma midagi teen endale." Poiss kergitab kulme:"Tellid pitsat või hiinakat ja hakkad filmi vaatama nagu tavaliselt, kui sul kodus süüa tehtud pole?"
"Ainult siis, kui sa minuga ühined," pööritan silmi. "Mulle sobib," naeratab Jason.
Pool tundi hiljem oleme Jasoniga kolinu minu magamistuppa koos tellitud pitsadega. Teades seda, kui palju Jason pitsat armastab, ei saa me ainult ühe või kahe pitsaga piirduda.
"Ja mida me vaatame?" küsin puldi kummutilt võttest ning teleka käima pannes. "Äkki räägiksime pisut hoopis?" pakub poiss välja.
"Okei," noogutan.
______
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
