Alessa ja Jason on sõbrad olnud terve oma elu. Sõna kõige otsemas mõttes terve oma elu. Mõlemad sündisid 12.märtsil 1999 kell 05:26. Nad on naabrid ja enamus ajast veedavad koos kas õppides või väljas käies. Alessa on varjanud oma tundeid Jasoni ees...
"Al," katkestab Jason vaikuse, mis on kestnud minuteid. Vaatan talle küsivalt otsa. "Kas ma võin sind suudelda?" küsib poiss. Kohkun istukile tõustes. "Jason, ma arvan, et see ei ole hea mõte," olen segaduses. "me oleme siiski parimad sõbrad ja sina oled suhtes," lisan juurde.
Jason ohkab sügavalt:"Ma ei tea enam mida teha."
"Mis mõttes?" istun Jasonile lähemale.
Jason vajub mõttesse. Vaatan talle küsivalt otsas, aga ta oleks nagu täiesti teises maailmas. Tundub, et hetkel ei eksisteeri poisi jaoks ei mind ega ka seda hetke siin.
Vehin käega Jasoni silme ees, et teda reaalsusesse tagasi tuua.
"Jason? Kõik ok?" küsin õrnalt naeratades. Ta noogutab:"Lihtsalt mõtlesin mida teha Liliga." "Kas jõudsid järeldusele?" tunnen huvi.
Vaikus.
"Mhm. Mu sõprus on mulle olulisem, kui Lili. Ja nüüd, kui mõelda....siis egas ta ei meeldigi mulle väga. Vist olin temaga rohkem koos, et oma vajadusi täita. Tean, et see ei ole õige, aga siiski tõmbab mind rohkem kellegi teise poole."räägib Jason.
"Kelle?" küsin automaatselt.
Jason raputab pead:"Ma ei saa veel öelda."
Võib-olla on see minust pisut isekas, aga arvan, et see olen mina. Miks muidu ta mind suudelda tahab? Aga samas võib see olla ka sellepärast, et ta oma vajadusi täita saaks. Nagu ta tegi seda, kui oli koos Liliga.
"Ma peaksin koju hakkama minema. Kell on palju," haigutan ringutades. "Oh...okei. Kui sa tahad minna," kõlab Jason pettunult.
Muigan:"Hmm kunagi, kui ma siin tihedamini käisin, siis sellega küll probleeme ei olnud, et ära lähen."
"Ega praegu ka ei ole," varjab Jason oma pettumust naeratusega.
Ouch.
"Okei, näeme homme koolis siis," tõusen voodist püsti ja lahkun.
Koju jõudes on vanemad juba magama läinud. Majas valitseb täielik vaikus. Kõnnin kööki, kus joon pisut mahla ja edasi suundun üles oma magamistuppa.
Vahetan riided ning teen mõned pildid. "Iuuu," pomisen omaette pead raputades.
Mul on probleeme enese armastamisega. Proovin olla parem ja mõelda ainult head enda kohta, aga eks meil kõigil on oma head ja vead eks? Kuna mind kiusati põhikoolis palju, siis aastate pärast hakkasingi arvama endast kui paksust, koledast ja saamatust tüdrukust ja seda arvan tänaseni. Keegi mind enam ei kiusa, aga nende sõnade pärast olen endast halvasti arvama hakanud.
Otsustan siiski ühe pildi instagrami lisada, et pisut paremini ennast tunda.
alessssa
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
