Alessa ja Jason on sõbrad olnud terve oma elu. Sõna kõige otsemas mõttes terve oma elu. Mõlemad sündisid 12.märtsil 1999 kell 05:26. Nad on naabrid ja enamus ajast veedavad koos kas õppides või väljas käies. Alessa on varjanud oma tundeid Jasoni ees...
Lili istub direktori süles ja direktori käed puhkavad Lili puusadel. Klõpsan neist märkamatul ühe pildi, et juhuks hiljem kui Lili peaks mulle midagi tegema või kui direktori üritab mulle käru keerata, siis on mul midagi enda kaitseks välja käia.
Köhatan.
Lili on välk kiirelt direktori sülest kadunud ja häbisse vajumas.
"Te tahtsite, et siia tuleksin," pöördun direktori poole, kes näost punane on ja minu pilguga kohtumist vältida üritab.
"Jah," sõnab direktor käega suunates toolile. Istun ja vaatan küsiva pilguga nii Lilile kui ka direktorile otsa.
"Miks ma tulema pidin?" küsin kulmu kergitades.
Direktor joob kurgu niisutamiseks vett. Saan aru, et tal on ebamugav. Ka Lili pole sõnakestki lausunud.
"Lili tuli ja kurtis, et sa olevat ta autorehvid tühjaks lasknud? Vastab see tõele?" asub direktor asja juurde.
Mõtlen:"Hmmm. Nii palju kui ma mäletan, siis kooli juurde jõudes oli ainult üks auto parklas ja see kuulub ka teie pojale. Aaa ja ma läksin kohe klassi. Võite küsida nii Tiffany kui ka proua Dallase käest."
"Lili?" pöördub direktor nüüd Lili poole. Lili tõstab pead:"See oli tema härra direktor. Ma tean, et see oli tema. Uskuge mind."
Direktor pöördub jälle minu poole:"Preili Mickelson palun rääkige tõtt." Kergitan kulme:"Ma juba rääkisin. Nüüd oleks teie kord mulle öelda mida kuradit te siin kabinetis tegite enne, kui sisse astusin."
"See pole sinu asi," sisitab Lili. Ka direktor ütleb sõna sekka:"See oli arusaamatus ja nii kaua kui sa tõtt ei räägi ja asja uurima hakkame, olete koolitööst kõrvaldatud, Mickelson."
Tõusen toolilt püsti:"Arvan, et kui pilt meediasse jõuab teist kahest kabinetis amelemas, siis ka teie olete kõrvaldatud oma tööpostilt."
"Ma ei luba teil endaga niimoodi rääkida!" kargab direktor püsti.
"Ja mina ei luba teil ennast koolitööst kõrvaldada. Mina rääkisin tõtt. Üks vale samm ja ma levitan pildi teist kahest laiali. Mida küll Brixton sinust arvab Lili," raputan pead ja kabinetist siis lahkudes.
Mu mõtted uitavad Brixtoni peale. Brixton on tegelikult väga tore ja arukas poiss, aga pisut ülbe oma olekut. Seda just seepärast, et ta isa on tähtis inimene nii koolis kui ka väljaspool kooli. Ta usub, et võib teha kõike mida tahab. Brixton on isegi mulle haiget teinud. Me olime kunagi koos, mõned kuud. Aga ta tüdines minust ära ning pettis mind.
Komistan kellegile otsa. "Oih anna andeks," pomisesin mööda kõndides vaatamata kes see on.
"Hei, Al!" kõlab Brixtoni hääl. Pööran, ümber küsides:"Mis on? Ma palusin andeks."
"Eh, mitte seda," naeratab poiss. "Tunnen lihtsalt huvi mida mu isa sulle rääkis," lausub ta.
Turtsatan:"Küsi Lili käest. Äkki saad selle kohta ka teada, mis tema ja sinu isa vahel toimub."
Brixtoni näoilme muutub tõsiseks, silmadesse valgub viha. "Mida sa just ütlesid?" küsib ta.
Otsin taskust välja telefoni ning seejärel näitan talle pilti. "Persse!" karjub Brixton rusikaga lüües vastu seina.
Ta vaatab mulle tõsiselt otsa:"Sa ei või sellest mitte kellegile rääkida ja sa ei või mitte kellegile seda pilti, näidata. Saad aru?"
"Miks?" küsin kahtlustavalt.
Poiss ohkab:"Ma ei saa sulle öelda. Veel ei saa." Kehitan õlgu:"Kui su isa mu koolitööst ikkagi kõrvaldada kavatseb, siis anna andeks, aga ma pean ennast kuidagi kaitsma. Nägemiseni."
Koolimajast väljudes lasen välja suure ohke. Ma vajan värsket õhku.
Istun pingile ja sekund hiljem seisab Brixton minu ees.
"Mis on?" küsin pisut ülbelt. "Anna oma telefon," sirutab ta käe välja. "Miks?" küsin. Brixton ohkab:"Kustuta ise see pilt ära siis. Ma käisin oma isaga rääkimas ja sa saad jätkata koolitööga. Lili võttis ka oma sõnad tagasi."
"Kuidas ma saan selles kindel olla?" ei usu ma Brixtoni sõnu. Näen kuidas poisi käed tõmblevad ja ta närvi on minemas.
Brixton istub mu kõrvale:"Alessa, sa oled arukas tüdruk. Kustuta palun see pilt ära."
Tõusen püsti, et ära minna, aga Brixton haarab mu randmest kinni. "Al, palun," sisistab ta läbi hammaste. Võtan taskust telefoni ja teen tema nähes nii, kuidas ta palus.
"Hakkas parem?" nähvan minema kõndides.
>>
Peale kooli võtan suuna kohvikusse, kus Brett töötab.
"Hei," lehvitan tüdrukule ja istun lauda.
Brett tuleb minu juurde:"Ja mis ma Teile pakkuda võin?" Naeran ta viisakuse peale:"Üks matcha latte ja juustukook ning 15 minutit Teid." Brett naerab kõva häälega üle kohviku, millega pälvib teiste pahurad pilgud.
"Olen kohe tagasi," tunneb Brett piinlikust lahkudes.
Tüdruk tuleb peagi tagasi koos matcha latte ja juustukoogiga ning istub ka ise lauda.
"Mida head direktor sulle rääkis?" tunneb Brett huvi. Köhatan:"Sellest tulingi sulle rääkima, aga sa pead lubama, et see jääb meie vahele." Brett noogutab.
"Tundub, et direktori ja Lili vahel on midagi. Kui ma kabinetti astusin, istus Lili direktori süles. Ühe sõnaga nad amelesid seal. Direktor tahtis mu koolitööst kõrvaldada, sest ma olevat Lili autorehvid tühjaks lasknud. Tegin pildi ka neist kahest amelemas seal....aga Brixton käskis mul selle ära kustutada," räägin sosistades, et üleliigsed kõrvad meie juttu pealt ei kuulaks.
"Mida kuradit?" on Brett segaduses ja üllatunud. Noogutan:"Alguses ähvardasin direktorit, et kui ta mu koolitööst kõrvaldab, et siis jagan selle pildi laiali. Ma loodan, et Brixton ei ajanud mulle pada, et palus oma isal seda mitte teha."
"Brett, 15 minutit on läbi!" karjub keegi vihaselt leti tagant. Tüdruk tõuseb püsti:"Ma nüüd lähen, aga me veel räägime sellest. Tsau." "Tsau."
Kõnnin vaikuses ilma nautides koju. Täna lihtsalt kuidagi on selline hea ja mõtteid selgeks tegev ilm.
"Al," seisatab mu ees Brixton. Lasen välja suure ohke:"Mida nüüd vaja on? Ma ju kustutasin selle pildi ära." "Al, mul on su abi vaja," lausub Brixton murdunud häälega. Vaatan poisile otsa ja alles nüüd märkan, et ta silmad on pisaraid täis valgunud ning silm sinine.
"Brixton, mis sinuga juhtus?" olen ehmunud. Poiss laseb pea norgu:"Sa kustutasid minu silme ees selle pildi ära. Ega sa seda kellegile ei saatnud?"
"Ei! Miks ma oleksin pidanud?" küsin. "Ega sa kedagi teist ei näinud kabineti läheduses?" ignoreerib Brixton minu küsimust.
Raputan pead.
"Ega su isa sind ometi ei löönud?" katkestan vaikuse. Brixton noogutab:"Ma ütlesin, et see ei saa olla sina, kes teda blackamailib pildiga, sest sa kustutasid minu nähes pildi ära. Ta sai vihaseks ja lajatas ühe hoobi."
"Ja kuidas sa tahad, et ma sind aitaksin?" tunnen huvi. "Aita mul palun teada saada, kes seda teeb," kõlab Brixton lootusetult.
Noogutan:"Ma aitan sind."
_______
Brett Zay, 18
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
