Kindral ja Elanore-Piinelda on sama inimlik kui hingata

Peatükk 6

Elanore võtis masinast pesu, mida ta alati ööseti pesi kui vaikus rõske tundus. Ust avades, et pesu kuivama viia, ta ehmatas. Keegi magas ta puidust plate peal. Asetades pesukorvi maha, haaras ta esimese ettejuhtuva asja, milleks oli vana katkine savist lillepott.

Elanore kõndis lähemale mehele, kes tema katusel magas, käsi viske valmis. Vahest tuli hetki, kus mõni kummitus oli ta katusele magama tulnud, aga see oli esimene kord kui ta asja uurima läks. Jõudes meheni langes ta käsi. Tema ees magas Kindral. Elanore naeratas, mille peale ta üllatus. Ta ei saanud aru, miks mehe nägemine teda nii õnnelikuks tegi ja miks mees temas nii sooja tunde tekitas. Temas mäslesid segased tunded.

Naine asetas lillepotti maha ning istus mehe kõrvale. Mehe käed asetsesid ta kukla all nagu oleks ta tähti vaadates magama jäänud.

Elanore sirutas välja käe, et mehe nägu puutuda, aga otsustas seda viimasel hetkel siiski mitte teha. Elanore tõusis püsti, et toa poole minna ja sealt padi tuua. Asetas selle ettevaatlikult mehe pea alla võttis ta maast pesukorvi ja läks pesu kuivama panema.

Kui Elanore tühja pesukorviga tagasi tuli, märkas ta, et mees oli kadunud. Ta pidi endale tunnistama, et see tegi ta meele natukene kurvaks. Ta oli lootnud, et mees jääb kauemaks ning ta saab magavat meest natukene aega jälgida.

Elanore oli kindel, et oli sulgenud ukse, aga talle laiutas vastu lahtine uks. Elanore keha tõmbus pingule ning ta käed hakkasid õrnalt värisesima. Korteris oli kuulda vilistamist. Elanore polnud kunagi sellist heli kuulnud. Tavaliselt kaasnesid nendega kisa ja piinavad karjed.

Elanore liikus aeglasel ja lohiseval sammul heli poole. Ta leidis, et ta ei kartnudki nii väga kui tavaliselt. See pani naist mõtlema, et kas sellepärast ei olnudki Kindral välja ilmunud, kuna ta ei kartnud ning teda ei ähvardanud oht.

Heli tuli tema magamistoast. Ta hoidis hinge kinni ning sisenes. Voodi peal istus kogu, seljaga Elanore poole, ning vaatas ühte nurka. Elanore käed värisesid kontrollimatult. Ta pidi tunnistama, et tegelikult ta ikka kartis. Talle meenus, et vana šamaan oli küsinud, et miks ta kunagi ei küsinud kummitustel, mida nad tahtsid. Ta kavatses seda teha, aga ta kartis. Samas lootis ta Kindrali peale, kes ohu korral kohale pidi ilmuma.

„Mida... sa siin teed?" küsis Elanore vaevaliselt heli tehes. Kummitus ta voodi peal istus liikumatult edasi. Kogudes ennast kordas Elanore selge häälega küsimust. Kummitus pööras ennast ümber. Veri nirises mööda ta paremat näo poolt alla. Ta oli kord inimese näoga ja kord näoga, mida Elanore vihkas. Üleni valge, silmad mustad ja elutud.

Kummitus tõusis püsti ning lendles naise poole. Vaimu inimlik nägu kadus ja alles jäi külm ja kalk deemoni nägu. Elanore ehmatas kukkudes põrandale. Ta tõstis käed kaitseks näo ette ning karjatas. Sõrmus ta sõrmes tulitas. Ta tundis kummituse jääkülmi sõrmi enda randme ümber, mis põletasid tohutult. Kogu naise julgus oli läinud ning ta hüüdis meest oma mõtetes.

Välisuks lendas pauguga lahti, kindlad sammud kajasid koridoris, mis kiirelt Elanore juurde jõudsid. Ta kuulis kuidas mõõk õhus jõudu kogus.

„Oodake! Ma ei taha halba!" karjus hirmunud tüdruku hääl Elanore ees. Kindrali käsi, koos mõõgaga jäi õhku seisma. Kummitus lasi lahti naise käest ning astus paar sammu tagasi. Elanore avas oma silmad ja nägi enda ees seismas tüdrukut, mitte vanem kui kuusteist, näost veri alla voolamas.

„Ma ei tea miks ma siin olen. Ma mäletan, et sõitsin rattaga ja ma kukkusin ja ma lihtsalt kõndisin siia. See koht kutsus mind. Ma ei tea, mis toimub või miks ma seda tegin. Anna andeks. Ma ei tahtnud." vabandas tüdruk voodile istudes ning kord Elanorele ja siis Kindralile otsa vaadates.