Peatükk 1

41 4 2
                                    

 "Talisman, mis sa mulle eelmine kord andsid, ei tööta. Ma näen neid ikka ja mul ei ole nende eest kaitset. Peab olema midagi paremat." karjus Elanore šamaani uksele tagudes. Ta ei julgenud selja taha vaadata. Ta teadis, et nad on seal. Ta kuulis nende kohal olu ja tundis nende lõhna.

Elanore käed värisesid. Ta silmad kipitasid magamatusest. Ta ei mäletanudki õietigi, millal ta viimati korralikult magada oli saanud. Nad olid alati seal ja ei lasknud tal magada.

Šamaan avas ukse, mille peale Elanore ehmatas. „Tule ruttu sisse!" käskis vana naine tõsiselt. Noor naine ei lasknud ennast teist korda kutsuda. Ta lausa tormas sisse. Hääled ta seljataga vaibusid ja surmalõhn kadus. Ta hingas kergendunult.

Šamaan kõndis mööda pikka koridori edasi ning läks paremale jäävasse uksest sisse. Elanore järgnes talle kramplikult. Kuigi ta oli enne vana naise majas olnud ja teadis, et keegi siia sisse ei saanud, kartis ta alateadlikult ikka.

Kui Elanore ruumi, kus šamaan juba istus, sisenes, märkas ta kohe, et enamus asjad olid toast kadunud. Ta märkas ka toa nurgas olevad kolimiskaste.

„Kas sa lähed ära?" küsis Elanore põrandale, šamaani vastu istudes. Mille peale viimane noogutas ning vastas: „Sa oled mu energiast tühjaks teinud. Ma pean natukeseks ajaks Šamaanikülla elama minema, muidu ei ole mul enam varsti energiat elamiseks."

Elanore langetas pea. See ei üllatanud teda, et šamaan jõuetuks muutus. Kõik, kellelt ta abi palus, tühjenesid. Varjud väljas olid lihtsalt liiga võimsad inimeste jaoks. Elanore tõusis püsti. Ta teadis, et vana naine ei saa teda enam aidata ning isekas oleks küsida ta viimast jõudu. Ta pööras end minekule kui šamaan ta käest haaras ja paberi tükki ta peopesasse asetas. „Tema saab sind aidata. Ma Loodan."

Elanore silmitses paberit oma käes, sinna oli kirjutatud aadress. Ta tänas šamaani ning suundus tagasi välisukse poole. Ukselingist haarates hakkas kogu ta keha valutama. Ta kartis, sest teadis, et nad seisavad ja ootavad teda. Aga tal ei jäänud muud valikut. Ta pidi lahkuma. Pigistanud silmad kinni, vajutas ta ukselingi alla. Päris enne ukse avamist laskis ta õhu oma kopsudest välja. Tema üllatuseks ei kuulnud ta hääli ega tundnud ka nende kohalolu. Naine ohkas kergendunult.

Ta polnud kindel, kas minna kohe antud aadressile või alles hiljem. Miski ta sees käskis kiirelt tegutseda ja seda ta ka tegi. Visates pilgu uuesti paberitükil olevale aadressile, märkas ta paberi nurkagal olevat väikselt kirjutatud numbrit: 358. Tal polnud õrna aimugi, mida see tähendada võis.

Numbrile süvenemata ja hoolega ümbrust jälgides kõndis Elanore lähima bussijaama juurde, et koju sõita ja sealt uurida lähemalt antud aadressi. Ta kõndis parasjagu üle tee kui märkas bussipeatuses bussi numbriga 358. Elanore ei mõelnud sekunditki, vaid tormas bussi peale. Veendudes, et buss teda vajaliku sihtkohta viib, ostis ta pileti ning suundus tagumisse ritta nagu ta seda alati teinud oli.

Talle tundus nagu oleks ta juba terve igaviku sõitnud, kuid samal ajal tänas ta jumalat, et neid olevusi polnud kuskil näha. Elanore vaatas unistavalt aknast välja, aga ei kaotanud kunagi valvsust. Linna ehitati parasjagu suurt kaubanduskeskust. „Kunagi oli seal haigla." libises üle Elanore huulte. Ta polnud märganudki, et tema kõrvale oli istunud vana naine.

„Kes sulle seda ütles?" küsis vanem naine Elanorelt.

Noor naine ehmatas. Ta vaatas hirmunult vana proua poole, aga rahunes kui nägi, et too oli inimene. Ta mõtted liikusid sõnade peale, mis ta suust hetk tagasi välja libisenud olid. Elanorel polnud tegelikult õrna aimugi, kuidas ta seda teadis. Ta polnud selles rajoonis ennem olnud ning puudus ka igasugune märki, et seal oleks ennem mingi haigla pesitsenud.

Kindral ja Elanore-Piinelda on sama inimlik kui hingataDonde viven las historias. Descúbrelo ahora