Kindral ja Elanore-Piinelda on sama inimlik kui hingata

Peatükk 3

Elanore koputas hullunult šamaani uksele, aga keegi ei vastanud. Alles peale tuhandet koputust meenus talle, et šamaan oli puhkusele sõitnud. Ta ohkas raskelt ning istus ukse ette maha. Naisel ei jäänud muud üle kui uuesti minna aadressile, mille šamaan enne minekut talle andnud oli.

Seekord läks ta autoga. Ta pani aadressi navisse ning sõitis. Elanore vihkas sõitmist. Ta polnud ise ka aru saanud, mis kuradi pärast oli ta 18- aastaselt otsustanud load teha. Ta kukkus esimesed kuus korda läbi. Kord muutus eksamineerija nägu või siis ilmus ei kuskilt välja deemon. Aga millegi pärast ei andnud ta ikka alla ning tegi lõpuks seitsmenda korraga eksami ära. See oli esimene ja viimane kord kui Elanore autoga sõitis, kuni selle hetkeni.

 Navi juhatas teda kohta, kus ta ennem ei käinud. Ta suretas mootori ning astus autost välja. Tema ette jäi väike maja, mille hoov oli lillevaibaga kaetud. Teised majad kõrval nägin lausa õnnetud välja sellepärast.

Elanore koputas uksele. Seda tuli avama noor naine. Elanorele tundus, et temast ainult paar aasta vanem. „Ma eeldan, et sa oled Elanore." ütles naine naeratades. Elanore noogutas, mille peale ta sisse kutsuti.

Elanore ei pööranud palju majale tähelepanu. Talle jäi ainult silma, et maja oli ere nagu säraks. Mis oli imelik, sest üldjuhul oli šamaanide kodud pimedad ja rõsked. Ta juhatati ruumi, kus istus üks väga vana naine. Ta oli kindel, et naine oli kõvasti üle saja aasta ja pime, sest sisenejaid kuulas ta kõrvaga, mitte ei jälginud silmaga.

Elanore istus laua äärde, naise vastu. „Sa kannad abielu sõrmust, mis ei ole sinu oma?" küsis vana naine Elanore poole vaadates ning jätkas, „Sealt ei tule head energiat. Armastus oli küll puhas, aga see toob endaga surma kaasa. Üks kandjatest peab surema."

„Kas ma seda sõrmest ära ei saa?" päris Elanore.

Šamaan raputas pead ning vastas: „Sõrmused on neetud." Vana naine haaras Elanore käe, milles sõrmus oli, ning jätkas, „Sõrmusekandja needis selle ära. Sõrmust ei saa enne sõrmest kui üks teist sureb. Sina oled mehe surm ja tema on sinu surm."

Elanore tõmbas käe ära ning vaatas hirmunult sõrmust. Mida kuradit oli ta mõelnud kui selle endale sõrme pistis. „Ära vanaema väga kuula. Ta on juba nii vana, et ei pruugi enam õigesti ennustada. Alles eelmine nädal ennustas, et naabrimehe naise surma, mis pidi eile olema, aga naine veel elab." segas noor naine Elanore seljataga vahele.

„Linde, ära sega mind sessiooni ajal. Mine tee parem teed!" käsutas vana šamaan. Noor tüdruk vabandas ning lahkus.

„Oled sa kunagi üritanud aidata hingi enda ümber? Kõik ei ole pahad, isegi kui nad tunduvad." lausus šamaan teemat vahetades. Elanore raputas eitavalt pead. Ta polnud kunagi tulnud selle peale, et neid aidata, nad tundusid kõik liiga hirmsad tema jaoks.

„Järgmine kord küsi, mida nad tahavad." lausus vana šamaan. Naine noogutas, kuigi ta teadis, et ta ei kavatsenud kellegilt midagi küsida. Nad tekitasid temas liiga palju hirmu. Elanore tahtis juttu sõrmuste juurde tagasi tuua, kuid tuppa tormas noor naine ja ütles, et naabrite juurde tuli kiirabi ning keegi viidi minema. Šamaan noogutas pead. See ei olnud tema jaoks üllatus. „Elanore tuli päev hiljem." lausus vana nõid vaevaliselt püsti tõustes.

„Linde lähme naabrite juurde, nad vajavad mind seal." ütles šamaan kätt sirutades. Linde haaras sellest ning nad lahkusid toast. Elanore kõndis auto juurde. Ta vaatas naabermaja poole. Naabrinaine viidi kanderaamiga minema, mustas kotis. Lapsed õues nutsid ning šamaan istus nende kõrval ja lohutas neid. Linde naeratas Elanorele. See häiris teda. Kuidas oleks keegi saanud sellises olukorras naeratada. See tundus ebainimlik.