Kindral ja Elanore-Piinelda on sama inimlik kui hingata

Peatükk 21

Anna istus kohvikus akna all ning vaatas tühjal pilgul sealt välja. Kui ta oli Kuuelt kuulnud, et Elanore sõrmes olev sõrmus on nüüdseks Linde omas ning naine kontrollib meest, pidi ta vihast plahvatama. Kui ta Lindele illusioonid oli loonud ning mälestused meeltesse surunud, ei teadnud ta, et noor naine oli vaimselt väga ebastabiilne ning teeb talle rohkem kahju kui kasu. Samas arvas ta, et Elanore ja Kindral lahus olemine oli ainult hea. Vahel ta kartis, et Nimetu näeb läbi, mida ta teinud oli.

Vana nõid teadis, et oma poja õnnel mängimine oli vale, aga ta ei kavatsenud loobuda nii suurest ja võimast väest, mis ta soontes voolas. Ta oli pimestatud maagiast ja võimust.

Anna oli sündinud võimsate nõidade suguvõssa, aga millegipärast oli tema ainuke naine, kes sündis lihtsurelikuna. Muidugi mõista tähendas see seda, et teda koheldi teistest erinevalt ning kõik alandasid teda. Ema pidas teda õnnetuseks, mis tema majja toodi ja isa jaoks ei olnud Annat üldse olemas.

Vana nõid oli ka füüsiliselt nõrk. Ta oli väiksest peale kleenuke ning jõuetu. Ta jäi tihti haigeks ning korjas üles kõik nakkused, mis ringi liikusid. See tegi teda teiste silmis veel võimetumaks.

Aga Anna mõistus oli alati sihikindel. Ta lubas endale, et saab kõige võimsamaks nõiaks ning näitab siis alles teistele, milleks ta suuteline oli. Tema õnneks kohtas ta puberteedieas deemonit, kelle ta sisse lasi, kui too keha vajas, vastutasuks õpetas deemon talle musti loitse.

Anna meeled rändasid tagasi aega kui ta oli õppimas musta maagiat. Deemon oli just ta keha tagastanud ning esimest korda peale kasutamist, tekkis naises jõud, mida ta polnud kunagi kogenud. See tekkitas temast sõltuvust.

Kuus istus vana nõia vastu, laua ääres, ning see äratas Anna mõtetest üles. Vana nõid ei sallinud deemonit tema ees, aga too oli ta info allikas ja usaldusväärsemat poleks ta leida osanudki.

Deemon tellis kohvi teenindajalt, kes oli nende laua juurde tulnud, ning lausus siis nõia poole vaadates: „Elanore vist sai oma mälestused tagasi. Su loits on murdunud. Ta teab, et on Kindrali päris naine."

Anna pööras oma pilgu kiirelt Kuue poole ning vaatas vihaselt deemoni poole, kes mehena ta ees istus.

„See ei saa tõene olla. Ta ei saanud mu loitsu murda, keegi ei saa." libises tõsiselt üle nõia huulte.

„Kas lihtsam ei oleks neile mõlemale lihtsalt tõtt rääkida?" küsis deemon küsimust, mida ta korduvalt teinud juba oli ja mille peale Anna alati vihaseks sai. Nii ka seekord. Vana nõid hingas sügavalt sisse ja välja ning nähvas: „Deemoni kohta, oled sa õige pehmeke."

„Sa eksid. Kuskil pole kirjas, et me peame üdini pahad olema. See on müüt inimeste poolt välja mõeldud, et ennast ja oma tegusi õigustada. Kas sa ei arva?" küsis Kuus vana nõiale silma vaadates. Anna silmadest vuhas läbi raev, aga ta oli kontrolliv ning ta surus selle alla.

Kuus teadis täpselt, kellega ta ennast sidunud oli ja missugune tema ees istuv naine oli. Ta võis vanale nõiale tunduda loll, keda saab ära kasutada, aga tegelikult kasutas deemon naist ära.

„Mida sa edasi plaanid teha? Lased Lindel Kindraliga koos olla?" küsis deemon aknast välja vaadates. Just samal hetkel kõndis mööda Elanore, mõtlik nägu peas ja telefoniga rääkides. Deemonis välgatas, miskit sooja, mis tüdruk oli sinna poetanud.

Kuusteist aastat tagasi oli tüdruk deemoni päästnud ja oma jälje jätnud. Ta ei osanud seletada tunnet, mis teda valdas tüdrukut nähes, ta lihtsalt pidi Elanoret kaitsma.

„Ma ei tea veel, mida ma teen. Nimetu võib... ta võib üritada Kindrali ja Lindet lahku ajada, takistusi nende teele poetada, aga ma ei usu, et ta Kindrali tapaks. See ei oleks minule piinav. See oleks liiga kerge." lausus Anna justkui endaga arutades.