Kindral ja Elanore-Piinelda on sama inimlik kui hingata

Peatükk 9

 „Oled sa kindel, et sa seekord ära ei jookse?" küsis Elanore tõsiselt Hope'ile otsa vaadates. Noor neiu oli mitu päeva kadunud olnud ja ilmus eelmisel õhtul Elanore magamistuppa kui ta parasjagu oma pükse jalast võttis. Mis muidugi tekitas palju kohmakust.

Hope ei osanud oma kadumist millegiga seletada. Tema arvas, et oli ainult paar tundi eemal olnud ning oli päris ehmunud kui kuulis, et tundide asemel olid hoopis päevad.

Hope oli mitmeid kordi Elanoret püüdnud veenda, et minna uuesti poisi juurde, keda ta armastas, et temaga viimast korda rääkida enne valgusesse minemist. Naine puikles pikalt vastu, aga andis, siis pikka soigumise peale alla.

Hope noogutas Elanore küsimusele elujõudsalt. Ta ei teadnud miks, aga ta pidi oma poissi veel viimast korda nägema. Miski ta sees käskis seda teha.

Nii nad seisid kahekesi, jälle poisi korteri ukse taga. Elanore käsi valmis koputama, Hope tema vabast käest kinni hoides ja seda kõvasti pigistades, unustades, et teeb nii naisele haiget.

Elanore hingas sügavalt sisse ning koputas uksele, ise sisimas lootes, et keegi sellele ei vasta. Tema sees karjusid jälle häirekellad. Kahjuks ei läinud asjad kunagi nii nagu tema lootnud oli. Uks avanes ja nende ees seisis sama noormees, kelle eest ta viimati ära oli jooksnud.

Poiss oli väga pikk. Elanorele tundus, et lausa kaks meetrit. Ta tundis end tema kõrval nagu päkapikk. Noormees oli kõhnema poolne, jumekas ning ta juuksed olid sama pruunid nagu ta silmad. Elanore vaatas talle silma ja sai aru, miks Hope temasse armunud oli. Ta oli väga nägus ja lõunamaise välimusega.

„Kas ma saan teid aidata?" küsis noormees tõsiselt, kuid veidi tüdinenud häälega.

„Ütle talle, et sul on minu poolt sõnum edasi anda." sosistas Hope Elanorele justkui poiss võiks teda kuulda. Naine kogus ennast ning kandis edasi, mitte just väga enesekindlal toonil, seda mida Hope tal oli käskinud öelda.

Noormehe nägu muutus kalgiks ja ta lihased tõmbusid pingule, aga ta ei vastanud. Hope ütles läbi Elanore hääle: „Ta tahtis öelda, et igatseb sind kohutavalt ja loodab, et sa ei kannata palju tema surma puhul."

„Mis haiget nalja sa teed? Miks ma peaks kannatama?" küsis noormees vihaselt.

Elanore vaatas segaduses poisile otsa ning siis Hope'ile enda kõrval, kes ta kätt kõvasti pigistas. Liiga kõvasti.

„Ma ei saa aru." vastas Elanore kiirelt. Ta tundis, kuidas noormees ta nägu uuris.

„Mine minema!" käskis noormees ust sulgedes. Endalegi üllatavalt pani Elanore jala ukse vahele. Tema arvas, et inimene, kes oma armastuse oli kaotanud, ei oleks pidanud käituma nii ükskõikselt.

„Kuula mind hoolega. Ma suudan surnutega suhelda. Võid mind pidada hulluks või mis iganes, aga ma räägin tõtt. Hope peab minema valgusesse ja ta tahtis sind näha ja su häält kuulda enne kui ta läheb. Ta arm.." Elanore ei saanud oma lauset lõpetada, sest poiss avas ukse ning astus talle lähemale. Liiga lähedale.

Poiss vaatas Elanorele otsa ning ütles muiates: „Siis ütle talle, et ta oma valgusesse läheks ja sinna jääks."

Elanore tundis, kuidas Hope'i pigistus ta käe ümber haiget tegi. Ta vaatas tema poole. Neiu nägu oli täis valu ja pettumust. Viha naises kasvas. Temas lõi välja tema jaoks võõras instinkt.

„Kuidas sa saad niimoodi öelda. Ta armastas sind. Ta tahtis sinu juurde tulla ja sinuga koos olla. Ta suri sinu juurde põgenedes. Ta oli ..." jälle ei lasknud poiss Elanorel lõpetada segades tuimalt vahele.