Kindral ja Elanore-Piinelda on sama inimlik kui hingata

Peatükk 16

Põletushaavad Elanore kehal olid täielikult paranenud. Peale tundmatu olevuse kadumist oli ilmunud välja vana eit, kes ta koopast välja mingisse ruumi juhatas. Koht nägi välja väga sarnane tema magamistoaga, aga ta teadis, et see polnud tema oma. Asjad nägid liiga uued välja. Samuti teadis Elanore, et eit oli deemon.  Seda seepärast, et ükskord kui eit talle süüa tõi, läks vana naine kogemata ta pihta ning põletushaav kattis koheselt kätt. Deemon ehmus ning kadus. See oli Elanore päris suur üllatus, aga ta ei hoolinud piisavalt, et selle peale rohkem aega raisata. Peale vana eite tuli uus. See kord vana mees, kes hoidis Elanorest alati nii kaugele kui sai. Just kui oleks Elanore kõige hirmsam olevus ruumis.

Elanore oli vahetanud oma kleidi teksade ja kampsuni vastu. See muutis ta enesetunde natukene paremaks. Ühes toas kinni istumine ei tekitanud naise jaoks probleemi. Ta oli seda endale vabatahtlikult juba aastaid teinud. Ainuke, mis teda häiris oli tema mõtete voog. Ta kippus pidevalt üle mõtlema ja ennast stressi viima. Muidugi olid kõik tema mõtte alged seotud Kindraliga. Pidevalt mõeldes, mida mees võis mõelda või tunda tema vastu.

Elanore ei teadnud kindlalt, aga eeldas Varju jutu järgi, et Kindral oli lõpuks Linde leidnud. Niisamuti oli ta kindel, et mees oli kindlasti segaduses, sest sõrmus sundis ju armastama teda, Elanoret. Aga samas sügaval sisimas tahtis ta loota, et mees mõtles ainult temale ilma või koos sõrmusega.

Kuid jällegi samas ei olnud Elanore loll. Ta teadis, et kui mees peaks tema ja Linde vahel valima, siis valiks ta pikalt mõtlemata oma naise ja see oleks ka õige tegu olnud. Elanore ei kavatsenud olla enesekeskne ning Kindralit iga hinna eest enda külge riputada. Ta oli tänulik hetkede eest, mida mehega veeta oli saanud. Õnnelik, et teda kohtas ning sai tunda hetkekski ennast tahetuna.

Muidugi oli see kõik vale, mis ta endale ütles. Elanore armastas meest ning oleks võimeline olnud tema eest võitlema kui asi oleks võrdsem olnud, aga nii see kahjuks polnud. Kindral ja Linde olid üksteist kaotanud sajandeid tagasi enne kui tema üldse sündinud oligi. Kindral oli just oma naist oodanud ja otsinud, mitte teda. Tahtmatult tundis Elanore ennast kui abielu lõhkujana ning just sellepärast otsustas ta vaikselt lahkuda mehe elust kui olevus ta kunagi vabastab. Vahest harva hiilis Elanore hinge mõte, et lihtsam oleks jääda igaveseks sellese ruumi.

Visates ennast voodisse pikali, vaatas Elanore sõrmust oma sõrmes. Ta pidi endale tunnistama, et ei kahetsenud absoluutselt seda, et sõrmuse endale sõrme mõtlematult pistis. Kindral oli parim asi, mis temaga juhtunud oli. Tänu mehele suutis Elanore olla iseseisev ja enesekindlam. Oleks keegi talle paar aastat tagasi öelnud, et mingi mees muudab tema elu igaveseks, oleks ta selle mõte välja naernud.

Uksele kõlav koputus äratas Elanore ta mõteteist. Sisse astus juba tuttav vana mees ning palus Elanorel endale järgneda. Keegi pidavat naist ootama. Elanore järgnes mehele ilma ühegi sõnata. Suured uksed avanesid ning viisid ta järgmisesse pimedusse.

Ta ei näinud selgelt, mis ruumis asetses, aga see tundus tühi. „Kas sa tahad tagasi minna?" küsis monotoone hääl. Elanore ei vastanud. Mitte, et küsimus oleks ootamatu olnud, vaid ta lihtsalt ta ei teadnud mida vastata. Kas minna tagasi või jääda.

Naine ohkas sügavalt ning vastas: „Jah!" Vari, astus talle lähemale ning ütles: „Kahjuks pean sulle haiget tegema."

Vari haaras Elanore käest. Põletav valu sööbis ta luudesse. Naine sulges silmad, hoidis hinge kinni ja proovis kõigest väest mitte karjuda. Kõik käis kiirelt ning kui ta taas oma silmad avas seisis ta korteritekompleksi juures, kus ta kunagi käinud ei olnud. Vari, kes oli jälle mehe kuju võtnud, lasi ruttu naise käest lahti. Põletav valu ei levinud enam, aga tegi ikka haiget.