Kindral ja Elanore-Piinelda on sama inimlik kui hingata

Peatükk 7

 „Miks sa ära pole läinud?" küsis Elanore tõsiselt. See oli esimest korda tema elus kui ta kummitusega nii vabalt suhtles.

„Sest ma ei näinud valgust, millest too vana naine rääkis. Tead ma arvan, et lihtsalt pole minu aeg veel minna. Kas ma ei või lihtsalt sinuga koos olla, kuni valgus minu juurde tuleb? Ah?" küsis noor neiu Elanore kõrvale voodisse istudes. Ta ei teadnud, mida tüdrukule vastata. Naine polnud kindel, et kummitusega koos elamine kõige parem idee oli, kuid samas ei tahtnud ta ka üksi jääda.

„Ma kaitsen sind kõikide kurjade vaimude eest. Sina lihtsalt jäta mulle natukene magusat. Ma luban, et ma ei tee sulle tüli. Sa oled ainukene, kellega ma koos saan olla ja suhelda. Palun!" anus tüdruk edasi.

„Olgu, aga sa pead mulle lubama, et kui sa valgust näed, siis sa lähed kohe või kui sa tunned, et midagi on valesti, siis sa kohe ütled mulle." nõustus Elanore väsinult. Tüdruk oli ta keset ööd unest üles ajanud. Algul oli ta päris ära ehmatanud, aga rahunes nii pea kui kummitus talle naeratas.

Noor neiu lõi õnnest särama ning ronis Elanore kõrvale teki alla, mille peale naine ei osanud reageerida.

„Minu nimi on Hope." tutvustas tüdruk kätt Elanore poole sirutades. „Elanore." vastas naine ta kätt vastu surudes.

„Rõõm tutvuda!" säras noor tüdruk ning palus Elanorel magama tagasi heita. Naine ei osanud teha muud kui kuuletuda kummituse palvele. Ta oli kindel, et kummitusega sõbruneda oli väga halb mõte. Aga samas ta lootis, et tulevik nende sõpruse kasulikust näitas.

Endalegi üllatavalt langes Elanore sügavasse unne ilma pikema vähkremiseta voodis ja ta ei näinud peale pimeduse midagi unes.

Kindral lebas oma voodis ning üritas sõrmust oma sõrmest ära rebida. See oli aga võimatu ülesanne. Sõrmus oli justkui oma juured ta sõrme ümber põimunud ning ta ei kavatsenudki neid sealt eemaldada.

Mida rohkem ta seda sõrmust kandis, seda rohkem kaldusid ta mõtted naisele, kes elas katusekorteris ja kes päev päevalt muutus talle aina kallimaks. Mees oli iseendaga sõjas. Ta aju ütles talle, et ta armastas oma naist, Lindet, aga ta süda ütles vastupidist. See muserdas teda. Ta tundis justkui oleks ta oma naist petnud.

Kõik need sajandid üksi olles, oma naist oodanud ja otsinud, tundusid nii mõtetud. Nüüd oli tema naise sõrmus kellegi teise sõrmes ja kontrollis mehe südant. Tal käis peas palju mõtteid läbi, et kuidas sõrmusest vabaneda. Üheks neist oli oma sõrm maha lõikamine, aga ta otsustas sellest mõttest siiski loobuda.

Sõrmus mehe sõrmes hakkas põletama. Ta lihtsalt pikutas vaadates sõrmust ning lastes sellel ennast kõrvetada. Sama kiiresti kui põletav valu tekkis, see kadus.

Kindral langetas käe pea alla ning vaatas lage oma toas. Ta tõusis kärsitult püsti ning kõndis ukse juurde, kuid peatus siis.

„Sõrmus ei kõrveta enam, siis ma ei pea ju enam minema. Temaga peaks kõik korras olema. Just nii. Ma ei pea muretsema. Ma ei lähe!" sõnas mees enesekindlalt haihtudes, et naist kontrollima minna.

Katusekorteri ümbrus tundus tühi. Polnud näha ühtegi hingelist. Siit sealt kõlas paari auto mööda sõitmise heli, aga muidu mattis õhku vaikus.

Kindral haihtus ning sisenes naise korterisse. Ta seisis naise magamaistoa ukse taga, kust alt paistis valgus ning kõlas jutukõmin.

„Minu nimi on Hope." ütles noore tüdruku hääl. „Elanore." vastas naine, keda Kindral kontrollima oli tulnud.

„Elanore!" lendles üle mehe huulte vaikselt. Ta süda lõi naise nime peale kiiremini. Kindral haaras oma rinnust ning käskil südamel vaiksemalt lüüa. Ta kartis, et naine võis teda kuulda.