Jookse, kuni suudad (Writnes & anniepoynter)

7~Melanie~3

Clyde lubas oma tuttavatele ette helistada, istusin seni lihtsalt lähedalolevale kännule. Ei läinudki üldse kaua, kui ta juba minu juurde tuli ja ütles, et kõik on korraldatud ning me võime minema hakata.

"Kas me peame neile midagi viima ka?"

“See on mingi huntide traditsioon või?”

"See on lihtsalt viisakas. Me läheme nende koju."

“Meil ei ole vaja midagi viia.”

"Hea küll. Lähme jala? Kuhu?"

“Jala jah, no pikk maa on minna, aga sa vist ei pahanda?”

"Noh... ma peaks inimesena jooksma vist, et riided alles jääks."

“Ma võin neid ju su jaoks hoida ka.”

"Teeksid seda?"

“See ei võta mult tükki küljest.”

"Hea küll. Sel juhul keera palun selg, ja ära piilu."

Ta turtsatas ja tegi seda. Hoidsin oma pilgu lahtiriietudes ainiti temal, viimaks voltisin riided kokku ja panin natuke eemale. "Ma muutun kohe, siis me ei saa enam rääkida. Näita lihtsalt teed, sobib?"

“Selge. Kaua see aega võtab?”

"Muutumine? Ainult hetke."

“Okei, eks siis muutu.”

Keskendusin ja juba olingi neljal käpal.

Haugatasin igaks juhuks, et ta aru saaks. Ta pööras end ringi ja silmitses mind tähelepanelikult. Seejärel kõndis ta riieteni ja korjas need üles. “Oo... mis su rinnahoidja suurus on?”

Urisesin ta poole. Clyde naeris ja hakkas lihtsalt jooksma. Järgnesin talle, jäädes temast meelega natuke maha.

“Ma hakkan kiiremini jooksma,” hoiatas ta ette. Mul ei olnud selle vastu midagi, praegune tempo oli isegi aeglane. Mõne aja pärast jõudsime metsast välja, ma mõtlesin, et ta oli segane, kui ta keset tänavat jooksma hakkas, aga ma ei peatunud. Kokku kestis see jooks tõesti kaua, isegi meie kiire tempo kohta.

Ühel hetkel jäi Clyde seisma, ta hingeldas, minulgi oli täiesti keel vestil. "Riideid tahad?" küsis ta neid mu ees viibutades ja muigas.

Noogutasin ja tegin suu lahti, et ta need mulle hambusse paneks, nii saaksin kuskil varjulisemas kohas ära vahetada. Ta tegigi seda ja näitas näpuga kuhugi kaugemale, ilmselt vihjates, et ma saan seda seal teha.

Noogutasin ning hakkasin sinnapoole traavima. Proovisin teha nii kiiresti kui vähegi võimalik, seejärel läksin Clyde'i juurde tagasi. "Aitäh sulle."

“Muidugi. Ma peatusin siin, aga meil on veel tänava lõppu vaja minna.”

"Hea küll," noogutasin.

“Ma ei saa aru, miks me seda teeme. Kas sa tõesti ka ikka ei usu, et selline kooselu on võimalik?”

"Ei," hakkasin kõndima.

“Hästi.”

"Mida me üldse nendega räägime?"

“Ma ei tea, sina tahtsid minna,” muigas ta.

"Sina tahad mulle tõestada."

“Sina vajasid tõestust. Sa saad selle. Veel midagi?”

"Ei."

“Siis me ei küsi väga palju küsimusi.”

"Hea küll. Kust sa neid üldse tunned?"

“See naine on mu eks.”