Ma ei tahtnud vee alt kuidagi välja astuda, aga teadsin, et Alec oli tulemas, seega viimaks polnud mul võimalust. Panin endale kiiruga midagi selga ja tegin juuksed korda, siis astus Alec juba sisse. Vaatasin teda lihtsalt, ta ei näinud hea välja. Magamata. "Kas sa oled haige?" küsisin murelikult.
“Kena tervitus,” ta muigas.
"Ma muretsen..."
“Ma pole hästi magada saanud.”
"Ega ometi...?"
Ta kehitas lihtsalt õlgu. “Ma olen natuke joonud ka.”
"Alec..." ohkasin.
Ta kehitas õlgu. “Kuidas siis selle mehega läheb?”
"Kas see on mingi mõnitus?"
“Lihtsalt küsimus.”
"Kuidagi ei lähe."
"Sellepärast oledki siin?"
"Olen jah."
“Miks sa mind kutsusid?”
"Sest ma igatsesin sind rohkem, kui ma taluda suutsin."
"Mina sind ka."
"Ja mul on kahju, et ma seda tegin... ma palun vabandust."
"Kindel?"
"Jaa..." vaatasin teda anuvalt.
"Aga sa oled rase?"
Neelatasin. "Ma ei tea."
"Aga võid olla, eks?"
"Võin..." langetasin pilgu.
"Sa ütlesid, et hoiad end mulle..."
"Ma tean... palun vabandust... sa ei tahtnud mind ja ma olin lootusetu."
"Ma ei mõelnud seda..." Ta astus mulle lähemale.
"Mida siis?"
"Ma ei tea enam..."
Ohkasin. "Aga Alec... see ei pruugi üldse olla, et ma rase olen... see on hingesidemeta vähem tõenäoline..."
"Tead sa midagigi bioloogiast?"
"See ei loe siin..."
"Tegelikult on see ainuke, mis loeb."
"Alec, ma kinnitan sulle, et hingesugulasega on rasestumine tõenäolisem. See lihtsalt on nii, sest see on õige inimesega. Hingesugulus ongi paljunemiseks..."
"Nii et te lihtsalt keppisite, jah?"
"No... jah."
"Ma tahaks vihastuda, aga ma olen lihtsalt ääretult kurb."
"Palun vabandust..."
Ta ei öelnud midagi, kõndis minu juurde ja kallistas mind, võpatasin selle peale, ma polnud taoliste asjadega harjunud, kuid sellegipoolest kallistasin teda tagasi.
“Kas räägime homme, Alec? Mulle tundub, et kohe midagi juhtub... mine koju.”
Ta ohkas. "Lubad, et räägime?"
“Helistan sulle kohe kui ärkan.”
Alec naeratas. "Aitäh."
“Mine kiiresti.”
"Oh... okei. Homseni siis?"
“Homseni,” saatsin ta alla.
Kui Alec oli lahkunud, tahtsin uuesti Melaniega rääkida. Hakkasin ta toa poole kõndima, ent seisatasin treppidel, kui suudlemist kuulsin. Natuke kummaline oli mõelda, et ta oli koos vampiiriga, veel paar nädalat tagasi oli see talle nii vastumeelne olnud.
YOU ARE READING
Jookse, kuni suudad (Writnes & anniepoynter)
RomancePeaaegu kõik on kuulnud hundikarjast, kelle juhtidel on psühhopaatidele omane võimetus tunda empaatiat ja halastust. Kuid võibolla midagi sellist kui armastus aitab seda parandada...
