Jookse, kuni suudad (Writnes & anniepoynter)

23~Melanie~10

Ta langetas pead veelgi. "Me oleme tulnud omavoliliselt ja rahus."

Clyde tuli ja seisis minu kõrvale, ta oli väga pinges.

"Miks?" imestasin siis. Nägin nüüd eemal ka teisi tuttavaid karjaliikmeid, mu süda hakkas valutama. Olin neid nii väga igatsenud.

"Preili, palun aidake meid."

"Kuidas?" astusin talle uue sammu lähemale, Clyde järgnes mulle.

"Mitte keegi pole õnnelik. Me tahame teid tagasi."

Ma olin täiesti sõnatu.

"Lilith ei kuula meid ja teie... ma loodan, et aitate?"

"Kuidas ma aidata saan?" Ma ei talunud mõtet, et neil läks halvasti, kuigi ma polnud enam osa karjast.

"Tule tagasi ja ole meie luna."

Mu nägu vajus. Vaatasin kordamisi Clyde'i ja Stephaniet ja tundsin endas pinget kasvamas.

"Ma ei saa," ütlesin viimaks. "Ei, ma tõesti ei saa... Palun anna andeks."

"Koos temaga."

"See on võimatu..."

"Ei ole. Sina teed reeglid ja meie oleme sinuga."

"Aga Lilith... ja Emmett, seda ei saa enam muuta..."

"Nemad tehku, mis tahes."

Vaatasin uuesti Clyde'i poole, kes ei saanud suurt midagi aru, sest tema hunti ei kuulnud.

"Nad tahavad meid oma karja juhtideks," sõnasin siis.

Ta nägi väga umbusklik välja. "Meid?"

"Meid."

"See on mingi tüng."

Vaatasin Stephanie poole.

"See ei ole... meil on väga abi vaja."

"Mis siis viga on?"

"Emmett ei austa meie karjapoolt."

"Ja Lilith'it ei huvita?"

"Ta ei usu meid."

"Mulle tundub, et ta lihtsalt ei taha uskuda. Aga te ei saa ju ka päevapealt lahkuda? Pealegi maja, mis majast saab? Kuhu te elama tuleks? Siin on liiga väike."

"Oota, mis asja?" sekkus Clyde.

"Clyde, nad tahavad, et me jälle karja juhiks, sest Emmett ei austa neid ja Lilith eitab probleeme nagu alati."

"Ei. See ei tule kõne allagi. Ei."

"Clyde. Miks?!"

"Ei! Nad tegid sulle haiget."

"Ei teinud! Lilith tegi ja Emmett!"

"Ja nemad ei takistanud!"

"Nad poleks saanudki! Clyde, sa ei jaga libahuntidest midagi!"

"Oh, äkki sellepärast, et ma olen vampiir?!"

"Ongi sellepärast. Ära vaidle siis minuga."

"Ma ei vaidlegi. Ma ütlen: see ei tule kõne allagi."

"Siis on mul valik, Clyde. Sina või nemad."

Ta sulges hetkeks silmad ja hammustas huulde. "Türa küll!" Ta tõmbas kätega läbi juuste ja kõndis siis tuppa.

"Kas sa muutuksid?" küsisin vaikselt. "Siis me saaks normaalselt rääkida."

"Mu riided on seal... ma kohe."