Jookse, kuni suudad (Writnes & anniepoynter)

11~Melanie~5

Lilith ja Emmett olid elutoas, teadsin juba, et sealt ei saa midagi head tulla. Kas nad kuulutasid karjadevahelise sõja?

Nad lihtsalt vaatasid meid natuke aega, mulle küll midagi vaenulikku silma ei jäänud.

"Esiteks minu suurimad vabandused meie kalli Kayla tapmise eest. See oli viga, kuid ma ei kahetse seda, need, kel on hingesugulased, saavad aru. Ma ei taha, et te mind kardaks, sest see oleks kõigi suhtes ebaaus. Teiseks - te kindlasti mõtlete, miks seisab Emmett minu vasakul. Me oleme otsustanud karjad liita, sest see on kõigi suhtes võimalikult aus. Karja peamajaks saab Emmetti maja, alguses võib seal veidi kitsas olla, kuid juurdeehitus on plaanimisel. Me ei ole hingesugulased, kuid see on ratsionaalne otsus, nii oleme tugevamad ja see ei tee kellelegi haiget..." Lilith silmad kohtusid minu omadega.

Vaatasin teda šokeeritult, selline otsus oleks päris kindlasti tulnud minuga läbi rääkida, ma olin väga segaduses.

"Eriti," lisas Emmett. "Sest reegliterikkujaid me endaga liituma ei oota. Seega kõik, kes on seotud vampiiridega, nõidadega, inglitega või on selle karja loomise vastu, tõstke käed või vaikigu igavesti."

Mul vajus suu lahti, Lilith teadis ju väga hästi, et me proovisime Clyde'iga asju korda saada.

Emmett vaatas samuti minu poole. Tundsin endal ka kogu ülejäänud karja pilke, mul ei jäänud muud üle kui aeglaselt käsi tõsta.

"Melanie," Emmett naeratas. "Mida sa öelda tahad?"

Mu süda peksles meeletul kiirusel, ma teadsin, et nüüd oli kõik väga valesti.

"Ma olen vampiiriga hingesuguluses, aga ma keeldun oma karjal minna laskmast."

"Oi-oi..." vastas mees. "Mis siis nüüd ette võtta?"

"Ma kahtlen, et terve kari nõustub teie poolele üle minema, eriti päevapealt."

"Aga siin polegi mingeid pooli," sõnas Emmett kulmu kergitades. "Me oleme nüüd suurem ja õnnelikum perekond."

Selle peale tõmbas ta Lilith'i endale lähemale ning tüdruk vaatas tema poole üles. Midagi oli väga valesti.

"Me lubame, et mitte midagi ei muutu, kui siis paremuse poole," rääkis Emmett karjale.

Tõusin viimaks püsti, minul pidi ju ka siin mingi sõnaõigus olema. "Te ei saa sellist asja ilma minu nõusolekuta vastu võtta."

"Sa langed karjast välja, kui sa oma vampiiripeikat maha ei jäta. Kas su kari üldse teab sellest?" küsis Emmett tõsiselt. "Kas nad teavad, miks sa kogu aeg lehkad nagu patt, kas nad teavad, et jätad neile asju rääkimata?"

"Meie karjas on sellised asjad lubatud ja mul on karjade ühendamise kohal sõnaõigus," vaidlesin vastu.

"Kui need lubatud on, miks pidin mina oma inglist partneri maha jätma?" küsis keegi rahva hulgast.

"Sest see on seadus," sõnas Emmett. "Kõik anomaaliad on keelatud."

Proovisin Lilith'i pilku tabada, aga ta oleks nagu seda meelega vältinud. Ma ei saanud aru, mida ta tegi. Alles oli ta oma hingesugulasega koos, nüüd lihtsalt Emmettga?

"Lilith!" ütlesin viimaks teravalt.

Mu enda õde vaatas mind hetkeks, siis raputas pead. "Anna andeks."

"Kuidas sa võisid?"

"Ma pidin endale kaaslase leidma. On aeg."

"Ma olen su õde," pomisesin lootusetult. Ma teadsin, et mul polnud enam midagi teha, mind oldi reedetud.

"Jäta Clyde ja liitu meiega. Ma tean, et sa oled mu õde, aga sinu kaaslane ei ole minuga seotud."

"Ei," sekkus Emmett. "Kahju on juba tehtud. Ta on sind oma hammustusega rüvetanud."