Jookse, kuni suudad (Writnes & anniepoynter)

14~Melanie~7

Hommikul pärast ärkamist läks mul hetk aega, et taibata, et ma polnudki enam enda magamistoas. Clyde oli mu kõrval, ta oli üleval.

"Hei," ütlesin uniselt ja keerasin end tema poole.

"Hei." Ta muigas ja tõmbas mu enda vastu.

Võpatasin. "Sa oled ikka jahe."

"Ma ei saa midagi teha."

"Suvel tuleb see vast kasuks..."

"Ei tule. Siis on palav. Talvel küll."

"Oh, ma mõtlesin seda, et sa oled külm," tundsin piinlikkust.

"Ma tean. Mida rohkem su kehatemperatuur ümbritsevast erineb, seda ebameeldivam on.'

Ma ei öelnud midagi, tegelikult olin ma silmas pidanud enda heaolu, ja nüüd oli mul sellepärast piinlik.

"Aa, sa mõtlesid..." Ta muigas. "Sinul jah."

"Jah..." ohkasin. "Aga noh..."

Ta naeris. "Kui sul on hea, siis on mul ka."

"Aga sul on ikkagi ebameeldiv ju..."

"Aga ma ei saa aastaaegu muuta."

"Me ei pea talvel kütma, ma panen lihtsalt soojemalt riidesse. See on kompromiss."

"Ei." Ta muigas.

"Tõsiselt."

"See teeks ju sama temperatuuri, mis siin praegu on."

"Aga siis saab jahedam ka olla."

"Õues on piisavalt."

"Me veel vaatame seda."

Ta muigas ja võttis käe mu ümbert, tõusis istuli. "Süüa soovid?"

"Ma kahtlen, et sul on midagi, mis mu kõhtu ka täidaks..."

"Muist ikka on."

"Kas me poodi saaks minna?"

"Muidugi. Kohe, kui sa valmis oled."

"Kui saab, siis ma käiks kähku duši all ja teeks end korda ja siis..."

"Muidugi, ma ootan sind."

"Kas ma saaks palun rätiku?"

"Jaa, kohe, tule kaasa." Ta noogutas.

Väljusime voodist ja ma järgnesin talle magamistoast välja vannituppa. Ta võttis mulle kapist puhta rätiku ja pani selle riiulile. Üks kiire pilk vannituppa ütles, et kui ma sinna pikemaks ajaks jääda plaanisin, tuli sinna minu jaoks kindlasti eraldi asju osta.

"Mida ma kasutada võin?" küsisin igaks juhuks.

"Ükstapuha," kehitas Clyde õlgu.

"Hea küll. Aitäh."

Mees naeratas ja kõndis vannitoast välja. Panin ukse enda järel lukku ja ronisin siis kabiini.

***

"Valmis?" küsis Clyde.

"Oota, ma tahan sinuga tegelikult enne millestki rääkida."

"Millest?" ta näis natuke kartlik.

"Istume?"

Mees kergitas kulmu ja noogutas. Kõndisime tagasi elutuppa, ma istusin Clyde'i vastu.

"Miski teeb sulle muret."

"Jah. Meie. Mis nüüd saab?"

"Kas me peame sellest konkreetselt rääkima?"

"Peame jah."