Jookse, kuni suudad (Writnes & anniepoynter)

9~Lilith~5

Panin kuumad tangid tagasi tule sisse. "Kas sa nüüd ütled mulle, kes su saatis?"

Naine värises hirmust. "Ma ei tea ju! See käis vahendaja kaudu."

"Kes oli vahendaja?"

"Ta ütles, et ta nimi oli Dean, ma ausalt ei tea rohkem, palun..."

"Kirjelda teda!" vihastasin.

"Ma nägin teda ainult pimedas! Ma ausalt ei tea midagi, palun lase mul minna!" nuttis ta.

"Kas see on täiesti kindlasti kõik?"

Ta noogutas härdalt.

"Hea küll. Steph - meil pole teda enam vaja. Sa tead, mida teha."

"Ei, ei, palun ei..."

Ma isegi ei öelnud midagi, kas ta tõesti arvas, et võib veel ellu jääda? Kui Steph naisest kinni võttis, hakkas ta lausa kriiskama, õnneks kestis see vähe aega, sest ta viidi kohe minema. Ma olin ise ka üleni verine, tahtsin pesema minna.

Kahjuks ei saanud ma seda veel teha, sest uks avanes: "Vabandust, üks on veel."

Vaatasin naist tõsiselt. "Tooge ta sisse."

Ta noogutas ja kadus hetkeks. Järsku tundsin Alecit läbi hingesideme, ta oli närvis ja kartis. Mul polnud mingit aega enam kellegagi tegeleda, kui Alec kuskil sellises olukorras oli. Ma lausa võpatasin, kui Steph Alecga sisse astus.

"Kas sa teed nalja?!" röökisin ning lükkasin naise tugevasti vastu seina, haarasin Aleci enda kätesse, teda oli löödud. Kiirustasin temaga minema, mees oli ilmselgelt šokeeritud, kuid jooksis minuga kaasa.

Tal oli trepist üles saamisega raskusi, kuid ma aitasin teda, üles jõudes panin ta lihtsalt sinna samasse maha istuma ja vaatasin teda.

"Mis sinuga tehti?"

"Ma tahtsin sinu juurde tulla, ma olin vaevalt autost välja tulnud, kui..."

"Miks sa ette ei öelnud?! Kes sind lõi?"

"Sest sa ei võtnud telefoni vastu, aga ma tahtsin sulle uudiseid teatada! Keegi ei löönud, see oli hunt, ta hammustas mind..."

Mu sisikond paisus vihast, tõotasin endale, et tapan selle, kes talle liiga julges teha.

"Mis värvi hunt?"

"Ma ei tea... mingi pruunikas."

Urisesin. Valves oli kolm pruuni.

"Aga oota, mis uudiseid sa teatada tahtsid?"

"Kas ma saaks enne esmaabi?" ta oigas.

"Jah," tõusin püsti. "Kuidas ma sind aidata saan?"

"Mu jalg on valus ja pea ka..."

"Kinni on vaja midagi siduda?"

"Võibolla on, aga ma ei taha vist siin pükse ära võtta..."

"Hästi, sel juhul lähme minu tuppa." Mehe vastust ootamata tõstsin ta oma kätele ja hakkasin kõndima.

"Ou, mida sa teed?!"

"Kannan sind. Ma ei taha, et sa endale rohkem haiget teeksid."

"Ma saan kõndida."

"Ei. Tasa," olime treppideni jõudnud. Kandsin ta kolmandale korrusele oma tuppa ja panin ta voodile.

"See oli kõige veidram kogemus mu elus."

"Võin sulle kinnitada, et need kõige veidramad on alles ees. Näita nüüd."

Ta ohkas ja võttis vaevaliselt oma püksid jalast ära. Keegi oli teda hammustanud, õnneks võisin ma lõhna järgi selgeks teha, kes seda teinud oli.

"Kayla," urisesin ja keerasin Alecist eemale, ma olin nii vihane, et vabisesin üle kere.

Mul oli liiga raske inimkuju säilitada, seega lasin sellel lihtsalt minna. Alec võpatas ja taganes voodipeatsisse, ma ei teinud temast isegi välja ja kiirustasin ukse poole. Tormasin majast välja ja jälgisin lõhnarada.

Mulle tundus, et Kayla oli toas tagasi, sest kõige värskemad jäljed olid just ukse juures. Muutumata jooksin teisele ning kraapisin ta ust, Kayla tuli sellele inimesena vastu. Kuigi ta oli oma karjaliige, ei saanud ma mitte kellelgi andestada seda, et mu hingesugulasele oli liiga tehtud. Lükkasin naise pikali ja panin lõuad ähvardavalt ta kaelale, kuigi veel ei hammustanud. Hingeldasin.

"Mida kuradit?" oigas ta.

Mind ei huvitanud enam, surusin oma hambad ta kaela ja kiskusin nagu suutsin, verd lendas igale poole. Ta proovis mind eemale lükata, kuid vaevalt sekundiga ta vastupanu rauges. Kuigi ta oli surnud, elasin kõik viha tema peal välja, kiskusin ta väikesteks tükkideks, terve tuba ujus verest. Teadsin, et kari oli kogunenud seda vaatama, kuid mind ei huvitanud. Ma ei lõpetanud enne, kuni olin oma viha täielikult välja elanud, kuigi isegi siis tundus mulle, et midagi jäi puudu.

Viimaks muutusin ja tõusin püsti. "Kui keegi oli veel mu hingesugulase ründamisega seotud, rääkigu!"

Mitte keegi ei julgenud sõnagi öelda, jälgisin kõigi nägusid tähelepanelikult. Enamik nägi välja, nagu ei teaks nad mitte midagi.

"Kui keegi end süüdi tunneb, tulgu üles. Koputage. Kui ma ise teada saan, juhtub teiega nii."

Keegi isegi ei piiksatanud, seega kõndisin toast välja, nad tõmbusid mu teelt eemale. Tundsin end tegelikult päris halvasti, olin tapnud kellegi enda perest, kuid Alec oli tähtsam. Alec oli mu elu.

Mees võpatas, kui ma üleni verisena ja alasti tuppa tagasi ilmusin. Ma ei teinud temast välja, kõndisin vannituppa ja tõin esmaabitarbed, et teda aidata.

"Kuule, mis toimub?" küsis Alec.

"Ma tapsin ta ära," vastasin lihtsalt ja ronisin voodile, vaatasin ta jalga.

"See polnud vajalik, miks sa veel seda tegid?!"

"Muidugi oli!" silmisesin teda nagu hullu. "Vaata mida ta sulle tegi!"

"Ta hammustas mind, aga sina tapsid ta."

"Sest ta hammustas sind! Mitte keegi ei tohi sulle mitte iialgi haiget teha."

"See on mingi seadus?"

"See on minu seadus. Ma kaitsen sind oma elu hinnaga," puhastasin ta haava.

"See pole tõesti vajalik."

"Vait."

"Ei. Sa ei tohi kedagi minu pärast tappa."

"Tohin," tõstsin ta jalga ja panin sellele sideme ümber.

"Ei tohi."

"Jää vait. Tohin."

"See ei ole normaalne."

"Ja see on, et sa ei saa minu juurde tulla ilma, et keegi sind tappa tahaks? Tead, kuhu sind toodi? Sind toodi mulle piinata, sest nad arvasid, et sa oled sissetungija. Aga mis siis, kui mina poleks seal olnud? Mis siis, kui seal oleks keegi teine olnud?"

"No aga seal ei olnud. Ära pabista selle pärast."

Urisesin ja lükkasin ta selili, vaatasin talle otsa. "Sa ei saa aru. Kui sa oleks ära surnud, siis mu elu oleks läbi."

"Aga ma ei ole surnud."

"Õnneks mitte," halisesin viimaks ja lasin endal tema peale vajuda. Teadsin küll, et tegin ta üleni veriseks, kuid mind ei huvitanud see üldse.

"Lilith..." ta ohkas ja pani oma käe mu seljale.

"Ma lihtsalt ei saa sind kaotada, eks?" pomisesin. "Mu elul ei ole ilma sinuta mõtet."

Ta ei öelnud midagi.