Jookse, kuni suudad (Writnes & anniepoynter)

15~Melanie~8

“Hei!” naeratasin ühele nägusale mehele. “Kas ma telefoni saan laenata?”

"Loomulikult, kaunitar," vastas ta ja libistas käe taskusse. "Mille jaoks?"

“Võibolla ma helistan endale, et su numbrit saada,” naeratasin.

"Oi," muheles ta ja ulatas telefoni mulle.

“Sa ei pahanda ju, ega?”

"Kui ma pahandaksin, siis ma poleks sulle oma telefoni andnud," naeratas ta ja minuni kandus alkoholihõng.

Noogutasin, mul polnud plaaniski endale helistada, sest see jääks ta telefonimälusse ja nii teaks politseinikud, kelle poole vaadata. Võtsin suvalise kontakti ja helistasin hoopis sellele, lasin korra kutsuda ja naeratasin.

"Mis su nimi on?" küsis ta mind häguse pilguga silmitsedes.

“Mary,” naeratasin. “Aga sinu?”

“Kas sa oled siin üksi, ilusake? Kas sa ei tahaks minu juurde tulla? Mul on haigelt suur maja ja kodus veini...”

"See kõlab ahvatlevalt... kas jalutame sinna? Siis saab kuuvalgel rääkida..."

“Oledki nõus?” Ta vist ei suutnud oma kõrvu uskuda. “Mul veab täna ikka kohutavalt. Hommikul sain palgakõrgendust, nüüd saan ilusalt naiselt keppi...”

Mul hakkas temast natuke kahju, kaalusin hetkeks isegi asja pooleli jätta, kuid ma olin selleks liiga näljane.

“Kus sa töötad?” küsisin jutujätkuks ja võtsin ta käe. Seda tehes tundsin end natuke armukadedana, see oli kõige veidram emotsioon. Mul läks hetk taipamaks, et see polnud mitte minu armukadedus, vaid Clyde'i.

“Pangas.”

"Kas see tähendab, et sa kannad tööl ülikonda? See on täiega kuum..."

“Jah, ma kannan kogu aeg ülikonda.” Ta muigas. “Kui tahad, võin ma su oma lipsuga kinni siduda.”

"Ma tahan, et sa tõmbaksid oma triiksärgi lahti nii, et sealt kukuvad nööbid ära."

“Sa võid seda ise teha...”

"Mm..." hammustasin huulde. Mulle tundus, et mul oli mõlema mehe tähelepanu.

“Ma tahan sind suudelda,” teatas mees ja peatus siis. “Siinsamas.”

"Oh..." jäin talle otsa vaatama, ma ei teadnud, kas tohtisin. Tulin ideele. “Läheme klubi taha. Siis ma ei pea isegi sinu juurde tulema.”

Ta naeratas mulle ja näitas pöidlaid. Naersin, kuid kohe, kui ringi pöörasin, lasin sellel kukkuda. Jeesus küll.

Suundusin väljapääsu poole, mees järgnes mulle, me hoidsime endiselt käest kinni.

“Ma ausalt ei suuda enam oodata,” sõnas ta vaevalt peale uksest välja astumist ja keeras mu ümber, surus oma õllemaitselised huuled minu omadele enne, kui ma reageeridagi jõudsin. Tardusin paigale, ma ei teadnud, kas sellega kaasa minna või ta eemale lükata.

“On see su esimene suudlus või?” ta muigas vahepeale.

"Esimene ja viimane sinuga, sitapea!"

“Vabandust?!” ta vaatas Clyde'i, siis mind. “See on su kutt või?!”

"Eem..."

Mees vaatas veel korra Clyde'i, siis pistis jooksu. Clyde'il ja minul tekkis hetkeks silmside, siis aga tormas ta mehele järele ning sai ta sekundiga kätte. Ta jooksis temaga klubi taha – sinna, kuhu minagi plaaninud olin, ma sörkisin järgi.

Teel sinna kuulsin väga hästi, mida Clyde mehega tegi, kuigi ilmselt summutas ta käega mehe röökimise. Ma olin eeldanud, et ta lihtsalt hammustab teda, aga Clyde oli tõsiselt armukade ja vihane, ta peksis ta küünistas teda. Ma tundsin end halvasti, et olin juba esimesel õhtul teda petnud, kuigi see oli tehniliselt erandlik juhtum.

Võtsin nii palju riideid seljast kui vähegi sain, ning muutusin hundiks. Nüüd hammustas Clyde mehe kaela ja jõi ta verd. See oli veidralt erootiline vaatepilt, keerasin pilgu eemale ja raputasin pead. Viimaks lasi Clyde mehe elutul kehal maha kukkuda ja ma astusin sellele lähemale.

Clyde vaatas mind ja astus eemale, kuid hetke pärast vist taipas midagi. Ta kükitas ja tõmbas mehel osa riideid seljast. Niutsatasin talle tänulikkuse märgiks, mind oli alati häirinud, kui riidekiud hammaste vahel kinni olid.

Lootsin, et Clyde seda liigselt ei vaata ja alustasin söömist ta reitest, seal oli alati kõige rohkem liha. Sõin enda kõhu täis ja astusin siis samme tahapoole, Clyde istus maas ja vaatas mind.

Vaatasin teda natuke kartlikult, ma polnud kindel, kuidas ta hundi kujul minusse suhtub.

"Kas ma pean ringi keerama?" päris Clyde.

Ta tahtis, et ma muutuks. Raputasin pead ja kõndisin oma riiete juurde, muutusin kiiresti ja seljaga Clyde'i poole olles panin endale riided uuesti selga.

Ma ei näinud end peeglist, aga üritasin kuidagi oma näolt verd maha saada. Kui Clyde'il oli lihtsalt suu ümbert natuke määrdunud, siis ma olin enam kui kindel, et mul oli pool nägu verega koos.

“Ära muretse praegu sellepärast, hoia pea maas ja läheme autosse?” pakkus mees.

"Okei," noogutasin. "Aga kas me jätamegi ta siia?"

“Jätame. Pole hullu.”

"Okei..." Vaatasin kiiresti seda, mis mehest järele oli jäänud, kuid keerasin kähku pilgu eemale.

“Mulle täitsa meeldis see,” sõnas Clyde. “Me oleme hea tiim.”

"Sa ei ole pahane, et ta mind suudles?"

“Ei. Ta on nüüd ju surnud. Nii juhtub iga mehega, kes sind suudelda üritab.”

"Oh..."

Ta võttis mul käest kinni ja hakkas koos minuga klubi parkla poole kõndima.

"Kas me siis hakkamegi nii tegema?" küsisin.

“Kui soovid. Aga vahel valiks naisi ka,” ta muigas. “Siis saad teada, mis tunne see on.”

Mulle ei meeldinud see mõte, aga vastupidi oleks ka ebaaus olnud, seega ma noogutasin.

“Kas said kõhu täis või ostame koju sõites burgerit?”

See oli temast nii armas. "Ma arvan, et pole vaja."

“Hästi.” Ta naeratas ja avas mulle autoukse. Tagasi sõites taipasin, et ma polnud terve päeva vältel kordagi jõudnud mõelda sellest, et mu kari mind välja oli visanud. Tundus, et kuni mul oli Clyde, polnud sellel tähtsust.