Lagunemine

kaheksa

Lilith seisab naeratades ukseavas, käed puusadel. Tal on seljas too sama riietus, mis meie esimesel kohtumisel. Tuttava pluusi ja korseti nägemine tekitavad minus halva aimduse.

"Tere, Sasha," ütleb Lilith. "Loodan, et magasid hästi."

Siis vaatab naine Apust ja tema naeratus läheb veel laiemaks. Mees mu kõrval on tardunud. Tema näolt langeb juba nii palju tolmu, et on vaid aja küsimus, mil ta täielikult haihtub.

"Tere, Apus," kõnetab Lilith meest mesisel toonil. "Pole ammu näinud. Olen sind igatsenud."

"Mida sa siin teed?" sisistab Apus vaid vastuseks.

Lilith prunditab süütult huuli. Ta võtab käed puusadelt ning astub viimaks ruumi. Samal hetkel muutub õhk vähemalt paari kraadi võrra külmemaks. Isegi läbi kampsuni läbistab mind külmavärin.

"Ma hakkasin vahepeal režissööriks, kas sa ei tea?"

"Ära valeta."

Mees on nihkunud ettepoole. Ma ei näe tema nägu, kuid isegi hääle järgi saab öelda, et ta on vihane. Lilith muigab.

"Olgu," ütleb Lilith. "Võib-olla pole ma tõesti režissöör. Kuid lepingule võiks Sasha siiski alla kirjutada."

"Sa ei tohi seda teha!" nähvab mees.

Siis kostub mu selja tagant piiksatus. Keeran pilgu juhtpaneelile. Enne polnud mul mõttes seda tähelepanelikumalt uurida. Paneel on täis erinevaid lüliteid ja nuppe. Keskel on ekraan, mille kohal tuluke punaselt vilgub. Ma ei ole enda arust laua pihta läinud. Kuidas see tööle hakkas?

"Sasha, kas sa tahad teada tõde?"

Lilith silmitseb mind sõbralikult. Vaatan talle üllatunult vastu. Muidugi sooviksin teada tõde, kuid ma ei saa talle kõhklematult jah öelda. Olukord on kummaline ja ma ei tea, keda võin usaldata. Otsustan talle mitte vastata. Naist ei paista minu vaikimine kohutavat. Ta heidab pilgu lakke. Teen sama. Kuppel muutub vähehaaval hallist tumesiniseks.

"Sasha, ära kuula teda."

Apuse hääl on omandanud tooni, mida ma pole enne kuulnud. Ta kõlab ärevalt. Kuid enne, kui saaksin isegi mõelda, lööb lagi särama. Valgus on pimestavalt ere. Tõstan nägemise kaitsmiseks käe. Kostub peaaegu kurdistav ragin ja korraks on tunne, et lagi langeb meile kohe kaela.

Siis kaob aga äkki heli ja valgus. Hetke oodanud, võtan käe ettevaatlikult silmadelt. Mõneks sekundiks keerlevad mu silme ees endiselt värvilised laigud. Normaalne nägemine taastunud vaatan uuesti üles. Meie pea kohal on öine taevas. Tuhanded tähed säravad mulle vastu. See on liiga reaalne, et olla vaid kuplile kuvatud pilt.

"Tere tulemast kosmosesse!" kõlab minu lähedalt Lilithi hääl.

Langetan pilgu. Ruum on omandanud uued mõõtmed. Seinu pole, on vaid samasugune kosmos kõikjal meie ümber. Ainult põrand jalge all kinnitab, et ma siiski ei hõlju kuskil tundmatuses. Ja märkamatult on Lilith asukohta muutnud, seistes minust nüüd mõne meetri kaugusel. Naise kahvatud silmad helendavad hõbedaselt. Tema pilk on kohutavalt hüptonitseeriv.

"Kindlasti sa mõtled, kes me oleme," jätkab naine soojal, kuid turtsatab siis. "Või noh, kes Apus on. Kahjuks visati mind nende hulgast juba aastatuhaneid tagasi välja."

"Ja põhjusega," sekkub Apuse hääl. "Sa oled ohtlik."

Naine muigab. "Miks sa siis mind ei takista?"

Ma ei kuule meest vastamas. Lilith muutub mu ees veidi hägusamaks, kuid lööb siis uuesti selgeks. Naine kallutab pea viltu ja vaatab kuskile mu kõrvale. Suudan naise pilku järgida. Seal, kus peaks olema Apus, on tühi koht.

"Tõepoolest, Apus. Sina ja üritad illusioone luua?"

Siis pöördub Lilith taas minu poole.

"Ära muretse, ta pole veel läinud. Lihtsalt, kuna ta on veidi tüütu, siis ma tegin nii, et sa ei näe ega kuule teda. Ta on endiselt seal. Praegugi vaatab ta mind päris kurja pilguga, aga ta ei saa midagi teha."

Naine naeratab taas. Teda paistab hetke olukord lõbustavat. Ma peaksin midagi tegema, põgenema, kuid ma ei suuda kohalt liiguta. Kosmos minu ümber on liiga kaootiline, et oleksin võimeline isegi ühte sammu kuskile poole astuma. Nii ma lihtsalt seisan ja ootan Lilithi järgmist käiku.

"Miks sa seda teed?" pudeneb küsimus üle mu huulte. Vähemalt olen võimeline rääkima.

"Miks?" kordab naine ja muigab. "Sest mul on igav."

See pole täielik tõde ja Lilith teab seda isegi.

"Aga las ma selgitan sulle veidi asju."

Seekord ei oota ta vastust. Naine viipab käega ja kosmos meie ümber värvub mustaks. Oleme pilkases pimeduses.

"Kunagi ma ütlesin sulle, et me oleme kosmosest pärit. Kuid täpsemalt, me tekkisime koos universumiga," kostub pimedusest Lilithi hääl. "Me teame, mis on elamine pimeduses, täielikus pimeduses, mida ei suuda ükski inimene tegelikult ette kujutada."

Siis korraga lööb üks tuluke, kohas kus kunagi oli uks, süttima.

"Aga siis tuli valgus." Kõlab turtsatus. "Noh, kuhu tal oligi jääda."

Valgus muutub tasahaaval suuremaks. Jälgin, kuidas kiired kombivad õhku ja valgus kahvatu lainena pimedust täidab.

"Tead mis," katkestab Lilith vaikuse. "Universumi sünnilugu ja areng polegi tegelikult oluline. Lähme edasi."

Ootamatult hakkab ümbrus peadpööritaval kiirusel liikuma. Tunnen, kuidas mul süda pahaks läheb ja ma sulgen kähku silmad. Vaatamata liikumisele ei kostu mingisugust heli.

"Oih, vabandust, liiga kiire? Pole hullu, sa võid silmad uuesti lahti teha, me oleme nüüd õiges kohas."

Viibime uuesti tähtede valguses. Valge udu voolab meie ümber, luues Lilithi näole nõidusliku kuma. Ta näeb välja peaaegu ebainimlikult kaunis.

"Kõige kergem oleks meid nimetada universumi märkideks. Teejuhtideks, kes suunavad teie, inimeste, elusid vajalikele radadele."

Naine keerab pea viltu. "Üldiselt inimesed ei taju meid rohkemana kui saatusena. Te olete üsna lihtsakoelised. Kuid mingil põhjusel, ilmselt universumi ühe kummalise mõttekäigu tõttu, on teie hulgas neid, kes on veidi sarnasemad meile kui teised. Nad näevad meid, ent on siiski liiga inimesed, et olla teadlikumad universumi sügavamatest saladustest."

Ta astub mulle veel lähemale ja seisatab. Tunnen tema suhtes veidrat tõmmet, mida ma enne pole tajunud. Naise jutt on segadust tekitav, kuid ma tahaksin teda veel kuulata. Lilith sirutab sõrmed mu näo poole, kuid peatub siis, heites pilgu mu kõrvale. Ta naeratab ning langetab käe.

"Mitte veel," ütleb ta ning vaatab mulle uuesti otsa.

"Sa ilmselt oled nüüdseks taibanud, et sina oled üks neist." Naine teeb pausi ja kui ma midagi ei vasta, jätkab ta. "Sa oled meie sarnane, Sasha."

Ta kummardub mulle lähemale, vaadates mulle otse silma sisse.

"Kuid tead, universumil on üks saladus, mida ta ei taha, et te teaksite."

Lilith naeratab.

"Apus ei taha samuti, et ma seda ütleksin, sest neil on see rangelt keelatud, reeglite vastu kui võib nii öelda." Naine muigab. "Kuid mina pole enam üks neist, seega ma võin seda sulle öelda."

Järgnev lause tuleb sosinana, kuid iga sõna kõlab õhus kristallselgelt.

"Sul on võimalus saada universumi märgiks."