Lagunemine

kolm

Mick pargib auto kohviku ette. Astun autost välja ning jään silmitsema ukse kohale kinnitatud valget silti. Nimi Kosmos on kleebitud kokku lihtsatest mustadest tähtedest.

"Kas sulle sobib see?" uurib noormees märgates mu ilmet.

Ma pole selles kohvikus kunagi enne käinud, kuid millegi pärast on mul kõhe. Raputan pead, üritades tunnet ära ajada, kuid noogutan siis, kartes anda valesid signaale.

"Sobib küll," vastan kähku. "Jäin lihtsalt mõttesse."

"Ma peaksin vist sellega juba harjunud olema," ütleb Mick naeratades.

Kaalun hetke ta sõnu. Kas seda juhtub tõesti nii tihti? Ma ei jõua kaua mõelda, sest juba avab noormees mulle ukse ja ma astun hoonesse sisse.

Kohvik on ilus. Hästi on suudetud kasutada tumedaid toone, muutmata selle juures kohta väiksemaks. Lagi on värvitud tumesiniseks ja koos lampidega loob see mulje suveöisest taevast. Kahvatutele telliskiviseintele on kinnitatud erinevaid pilte.

Esimesena torkab mulle silma Vincet van Gogh'i maali "The starry night", "Tähistaevas" koopia. Originaal on loomulikult New Yorgis muuseumis ning poole väiksem sellele seinale kinnitatud lõuendist.

""Starry night over the Rhône" oleks siia paremini sobinud," ütlen noormehele.

Mulle meeldib Gogh'i teine öötaeva maal isegi rohkem. Mick noogutab, kuid ma pole kindel, kas ta teab, millest ma räägin.

Peale meie pole kohvikus kedagi ja nii valime koha akna all. Meie Mickuga istume vastamisi, Apus võtab endale tooli küljel.

Olles nendega nii kaua koos viibinud ei sega mind enam see, et nad kõike pealt kuulavad. Ma ei näe neist ühtegi enam teist korda ja nagu nii lagunevad nad üks hetk tolmuks. Siis kannab tuul nad kuskile kaugele minema. 

Esimesel korral, olin siis päris väike, ehmatas mind selline asi hirmsasti ära. Punapäine tüdruk, kes tundus ka kolmene, pudenes mu silme all lihtsalt halliks tolmuks. Nutsin lahinal ja keegi ei saanud aru, mis mul viga on.

Algul üritasin neist ka teistele rääkida, kuid minu juttu peeti vaid väikelapse fantaasiaks. Vanemana õppisin sellest vaikima.

Laua juurde saabub ettekandja. Neiu tumedad juuksed on nulliga maha aetud. Säravalt naeratades ulatab ta meile menüüd. Ta mõlemad kõrvad on täis pikitud ehteid ning ninas ilutseb hõbedane kuulikesega rõngas.

"Mida sa suvel teinud oled?" küsib noormees kui oleme kahekesti jäänud. Või vähemalt tema arust.

"Ei midagi erilist." Kehitan õlgu. "Mõnel peol käinud ja puhanud."

Ta noogutab ja uurib menüüd. Ta ootab, et ma küsiksin sama.

"Ja sa?" Rahuldan Micku soovi.

"Jah, sama siin, aga-" On näha, et see pole kaugeltki kõik, "-ma sain ka ühe tähtsa kõrvalosa filmis."

"Oh, see on lahe! Mis film? Ja kes sa oled?"

Apus niheleb. Üritan tema poole mitte vaadata. Oleks veider poole juttu pealt tühja tooli jõllitada. Kuid see on kummaline, et meest üldse märkan. Nad on tavaliselt väga vagusi.

"Selle nimi on "Lagunemine" ja see räägib ühest tüdrukust, kes näeb kummalisi olendeid, keda keegi teine ei näe. Ja mina olen tema koolivend, kes ta kohtingule kutsub."

Noormehe nägu on lustlik. Mina põrnitsen teda liikumatult, menüü kätte tardunud.

"Sa teed nalja."

Tema ilmesse seguneb segadus. Noormehe naeratus kustub mõnevõrra.

"Ei?" vastab ta, mind kõhklevalt silmitsedes. "Päris tõsiselt. Ega ma siis nalja ei teeks-"