Lagunemine

üks

Ta ei ole mind veel märganud.

Söögikohta astunud noormees, ta näeb välja nagu noor mees, kannab pahkluudeni langevat musta mantlit. Ta käib ringi, uurides laua taga istujaid. Inimesed söövad rahulikult, ajavad üksteisega juttu. Nad ei märka teda, kuid mees ei jää ka ühegi laua juurde kauaks. Ta liigub kiirelt edasi. On näha, et ta otsib kedagi.

Ta otsib mind.

"Hallo, Sasha? Maa kustub."

Mu näo ees kõliseb hõbedaste käevõrudega käsi. Heidan tüdrukule endast vasakul kas-on-vaja pilgu. Minu tähelepanu võitnud langetab Mia käe ja naeratab laialt.

"Kus su mõtted pidevalt on?" küsib ta. "Vahepeal on tunne, et sa viibid kuskil teises maailmas."

Kehitan õlgu ning jälgin silmanurgast noormeest. Pole küll vahet, kus me räägime, aga ma ei soovi sel ajal suurema seltskonna juures viibida.

"Ma pean korra ära käima," ütlen püsti tõustes.

"Kuhu?" küsib Mia.

Ma ei vasta. Lahkun lauast, hoides mehe asukohal silma peal. Kõnnin inimestest mööda, üritades neid enda ja tema vahele suunata. Ma pole kunagi neid, inimesi või kes nad iganes on, vältinud, aga ma tean, et mind näinud, ei saa ma neist enam mõneks ajaks rahu.

Leian köögiukse lähedalt tühjema nurgataguse. Põiklen edasi-tagasi sõeluvatest ettekandjatest mööda ja jään ootama. Valgete põllede, punaste huulte ja kuklasse kinnitatud juustega naisterahvad ei vaata minu poolegi. Uks käib pidevalt kinni-lahti. Köögist kostuvad teravad käsklused, nõude kõlin ja õli särin.

Noort meest ei märgata, kuid ometigi ei komista keegi talle otsa. Alateadlikult minnakse temast mööda, teda puudutamata. Ma pole iial näinud kedagi neid puudutamas. Ka mina pole seda teinud.

Nüüd lähemalt saan meest paremini silmitseda.

Ta pole eriti pikk, meie silmad on enam-vähem ühel kõrgusel. Tema iirised on helehallid, neid võiks isegi hõbedasteks nimetada. Ma ei oska endiselt arvata tema vanust. Ta pikad patsi seotud juuksed on lumivalged, kuid näonahk on sile. Ta on kitsa näo, kuid mitte teravate nurkadega. Mees on kahvatu, heledas valguses on näha tema põskedel kerget sädelust.

See on tolm. Vähemalt niimoodi ma seda kutsun. Nood inimesed ei sarnane üksteisele kuidagi moodi, ainult see tolm ühendab neid kõiki.

"Tere, Alexandra."

Tal on mahe hääl. Hääl, mida on hea kuulata. Ilmselt ongi see eesmärk.

Mind ei üllata juba ammu, et nad teavad mu eesnime. Nad paistavad teadma minust rohkem kui ma ise.

"Kutsu mind Sashaks," ütlen.

Mees noogutab pead. Tolm tema põskedel püsib veel.

"Ma võin sind Sashaks kutsuda."

Sedasi algab alati vestlus. Järgmisena, nagu pähe õpitud teatrirollis, küsin:

"Kauaks sa jääd?"

See on üks vähestest küsimustest, millele vastuse saan. Olen loobunud küsimast sellised küsimusi nagu:

"Kes te olete?"

"Miks te minuga räägite?"

"Miks teised teid ei näe?"

"Kas ma olen hull?"

Neid küsimusi on muidugi rohkem, saaks isegi paar lehekülge täis, aga see oleks lihtsalt paberi raiskamine. Mitte ükski neist pole kunagi vastuseid andnud. Nad lihtsalt vaikivad.

"Viieks päevaks," ütleb noor mees.

Kõige kauem aeg on olnud kuu, kõige lühem kaks tundi. Ma ei tea, millest see sõltub. Tundub nagu põhjust polekski, kuid kindlasti on.

Kõigel on põhjus.

"Kuidas ma sind kutsuda võin?"

Ta vaatab mind siira huviga. Olen õppinud, et nime küsimine ei too midagi kaasa. Kuid see küsimus annab mulle vastuse.

"Apus."

Apus, Paradiisilind, on tähtkuju. Ega ma seda muidu ei teaks, kuid nii mõnedki teised on tutvustanud end tähtkujude nimedega. Seetõttu olen tähtkujudega veidi tutvunud. Lisaks on piiritaja, kes põhiliselt terve enda elu lendab, ladina keelne nimetus Apus apus. Tore linnuke.

"Nagu tähtkuju?" küsin siiski üle.

Mees naeratab. Ma ei oodanudki, et ta vastaks. Vaikime nüüd mõlemad. Nad ei räägi just eriti palju.

Ettekandjad liiguvad meist endiselt mööda, keegi ei heida meile pilke. Nendega rääkimine muudab ka minu mõnes mõttes nähtamatuks.

"Ma peaksin sõprade juurde tagasi minema," ütlen viimaks.

Mul polnud tegelikult mingit põhjust lauast lahkumiseks, Apus tuleb nagu nii minuga sinna kaasa, aga mulle meeldib alustada esimest kohtumist kahekesti olles.

Seltskond on jätkanud suhtlemist ilma minuta. Istun tagasi oma kohale kuuese laua taga. Koht minust paremal on tühi. Ma ei mäleta, kas Ly lahkus juba varem või siis kui ma olin kadunud.

Apus tõmbab tooli laua alt välja ja hõivab vaba koha. Keegi ei pööra talle tähelepanu.

Taldrik mu ees on tühi, nuga ja kahvel kõrvuti põiki sellest üle. Olen söömise juba lõpetanud. Joon õunamahla, kui tunnen enda küljel küünarnuki torget.

"Ai, Mia!"

Tüdruk kehitab süütult õlgu ja tõstab klaasi suule. Vaatan teda küsiva näoga, kuid ta ei ütle midagi. Võib-olla oli see selle eest, et ma enne tema küsimusele ei vastanud.

Viibimine koos veel pool tundi kuni leiame, et on aeg koju minna. Lähen ülejäänutest pargi juures lahku ning kõnnin mööda pargiäärset kõnniteed kodu poole. Apus püsib truult mu küljel, kuid trügimata minu isiklikku ruumi. Mees jääb isegi mulle peaaegu märkamatuks, aga ma lihtsalt tean, et ta pole kuskile läinud.

"Ära usalda võõraid sulgi."

Tõstan pilgu mehe kingadelt. Ta kannab musti nahast kingi. Teinekord kannavad nad veidi kummalisi riideid, kuid mulle meeldib Apuse riietus. Tal on stiili. Tema tume mantel läigib äsja süttinud tänavalaternate valguses.

On käes augusti hämarad õhtud. Varsti on sügis, mis tahab minult hinge röövida. Jahedus muudab mind nukraks ja värvilised lehed hajameelseks. Sügis ei mõju mulle hästi. Talvest rääkimata.

"Mida see tähendab?" küsin, teades küll, et ma ei saa täpsemat selgitust.

Nende kõnepruuk tekitab tavaliselt rohkem küsimusi, kui mul enne oli. Nad annavad oma märkusi edasi keerutades, mitte kunagi otse. Hiljem, kui nad on.. "lahkunud", saab nende öeldu tähenduse. Mõnikord olen ka varem mõistnud. Mõnikord mitte.

Jõuan tühja koju. Õed on välja kolinud. Olen jäänud oma vanemate viimaseks tütreks. Viimastest rääkides on nad kuskil ära. Muidugi ma ei tea, kus nad on.

Pärast välisriietest vabanemist lähen oma tuppa, mees mu kannul. Ta jääb ukse lävel seisma. Vähemalt ei tule nad kunagi minu tuppa, kui ma just ei kutsu. Sel moel meenutavad nad veidi vampiire.

Apus paistab küll sõbralik, nad kõik on, kuid ma ei soovi siiski täiskasvanut, ma eeldan, meest oma tuppa. Naeratan ja sulgen tema nina ees ukse.

Ema ütleb, et mu tuba on nagu vaikus enne tormi. Ma ei tea, mida ta sellega täpselt mõtleb.

Võib-olla ütleb ta seda seinte pärast. Need on tumedate vihmapilvede hallid; segasin värvi ise kokku. Mis on naljakas, kuna mulle ei meeldi sügistormid. Kuid mulle meeldib mõelda, et see on pigem suveõhtu vihm.

Või on asi kitsas voodis, mida katab sinine tekk või neis paksudes kardinates, mis ei lase valgust läbi või selles, et kõik asjad on omal kohal ja ei leidu segadust. Vähemalt pealtnäha.

Heidan voodile pikali. Väsimus puudutab mind oma jahedate sõrmeotstega. Peaksin minema hambaid pesema, kuid tean, et Apus seisab ukse taga. Oleks veider temast jälle lihtsalt mööda kõndida.

Ainult viis õhtut veel.