Lagunemine

kaks

Vivile ei meeldi Apus. Samas pole Vivile ükski neist meeldinud. Vivi on mu kahe aastane kass. Hall ja paksu karvaga. Merevaigu silmadega. Tegelikult pisike loom. Lihtsalt karv muudab suuremaks.

Vivi on peale minu ainuke, kes neid inimesi näeb või siis vähemalt tajub. Muidu on ta suur sülekass, kuid nende läheduses jookseb ta isegi minu eest minema.

On pilvine pärastlõuna. Istun meigipeegli ees ning koolutan ripsmeid. Apus seisab ilmselt mu ukse taga. Ta tuli minuga hommikul kööki ja hirmutas sellega Vivi välja. Mina panin loomale süüa. Seejärel sõin hommikuhelbeid ilma piimata. Piim oli ootamatult otsa saanud.

Sobran meigikotis pool tühja ripsmetuši järele. Tušš leitud, asun seda ripsmetele kandma.

Ma saan Mickuga kokku. Me käime koos teatriklassis. Kooliajal ei rääkinud ta minuga väljas pool tundi sõnagi, kuid nüüd uuris, kas tahaksin temaga välja minna. Küsisin, kas see on kohting.

Ta saatis vaid naerunäo.

Ripsmed värvitud võtan kotist huulepulga. "Kirsipuna" vastab oma nimele. See on kirsipunane. Võtan korgi pealt ja tõstan pilgu huulte värvimiseks.

Kuid ma tardun.

Lisaks endale vaatab mulle veel keegi vastu.

Esiteks pole see Apus. See on naine. Isegi üks pikk ja kaunis naine, kes seisab mu voodi kõrval. Ta tumedad juuksed voogavad üle õlgade ja tema silmad on.. kahvatud. Sellised nagu mõningatel pimedatel inimestel leidub, kuid tema pole kindlasti pime. Minu pilgu tabanud naeratab ta. Ta vaatab mulle otse silma.

"Tere, Sasha."

Mitte Alexandra. Vaid Sasha.

Julgemata end ümber pöörata jõllitan naist läbi peegli edasi.

Tal on seljas valge laiade varukate pluus, mis on tagant poolt pikem ulatudes reiteni. Ta kannab kerget tumedat korseti. Jalas on tal mustad nahkpüksid ja kõrge säärega saapad. Ta meenutab fantaasialoo kangelannat.

"Kes sa oled?" küsin mõtlematult.

Ta oleks nagu nemad, kuid kunagi enne pole neid olnud kaks korraga. Samuti on raske öelda, kas tal on tolmu või mitte. Tuba on sellise detaili täheldamiseks liiga hämar.

"Sinu sõber."

Keeran end lõpuks ringi. Naine on endiselt omal kohal. Ma ei oodanud, et ta mulle vastaks.

"Kuidas sa mu tuppa said?"

Ta ei saanud tulla uksest. Mu peegel asub täpselt ukse kõrval ja ma oleksin vähemalt seda märganud, et keegi tuppa astub. Aken on kinni ning seda saab ainult seestpoolt avada.

"Ilmusin." Kehitab ta suvaliselt õlgu. "Tead küll, kuidas see käib."

"Tegelikult ei tea küll."

Naine prunditab mõtlikult huuli. Siis ta noogutab nagu oleks talle meelde tulnud.

"Õigus. Nad ei vasta su küsimustele."

"Ja sa vastad?" lipsab üle mu huulte.

Ta vastanud selle lühikese aja jooksul rohkem, kui ükski neist enne on teinud.

Naine kõnnib mulle lähemale. Ta liigub nõtkelt nagu kass. Tõmbun pingesse, mis ei jää talle märkamata.

"Ma tahan lihtsalt istuda," selgitab ta. "Seismine on väsitav."

Ta kukutab end minu kõrval, seina ääres seisvale, toolile ja tõstab vasaku jala elegantselt üle põlve. Naine heidab pilgu huulepulgale minu sõrmede vahele.

"Kena värv, sobib sulle," ütleb ta ja vaatab siis mulle otsa uuesti. Ta silmad oleks tõesti nagu kaega kaetud. "Kuid su küsimusel vastates, siis jah. Igatahes rohkem kui teised."

Meigilampide kuma annab võimaluse tema nägu paremini uurida. Ta nahk on iluvigadeta. Ainuke tugevam märk on ükski sünnimärk parema silma all.

"Kes sa oled?" küsin uuesti.

Naise põskedelt puudub tolm.

"Sa märkasid, jah? See on pikem lugu. Nii kaua võid sa mind kutsuda Lilithiks."

Minu näoilme ajab ta kõhistama. Enne kui saan midagi öelda, ütleb ta:

"Loomulikult pole ma too deemon. Mulle meeldib lihtsalt see nimi. Ausalt öeldes olen ma deemonist sama kaugel kui Pluuto Päikesest."

Lilith muigab nagu oleks ta just mulle hea nalja rääkinud. Ta aja pea kuklasse, vaatab seinakella enda kohal ja tõuseb siis püsti.

"Ma ei hoia sind praegu enam kauem kinni," ütleb ta, "kuid ära muretse, ma tulen veel tagasi."

"See pole just eriti lohutav," vastan naisele. "Arvestades seda, et sa oled mu jaoks võõras."

Naine tõstab küsivalt kulme.

"Ja sa väidad, et tunned Apust?" küsib Lilith. "Või kõik neid teisi, kes on sinu juurde tulnud?"

Ma ei vasta, kuigi naisel on õigus. Ma ei tea neist tõesti midagi. Mõttesse vajunud ei märka ma, millal ta kaob. Ühel hetkel on koht minu kõrval tühi ja Lilithist pole märkigi.

Istun veidi aega liikumatul, lastes peast läbi äsja olnud vestluse.

Mingil imelikul viisil sarnanes Lilith nende kõigi teistega, kes minuga on olnud, kuid tema suhtlemine on täiesti teine. Võib-olla on tõesti tema see, kes mulle lõpuks vastuseid annab.

Kuid mis hinnaga? Lilithit uuesti nähes pean küsima tema eesmärki kõiges selles.

Telefon mu kõrval piriseb. Heli vabastab mind viimaks tardumusest. Võõpan huuled kiirelt punaseks huulepulgaga, mida terve vestluse aja käes hoidsin.

Mick kirjutab, et jõuab viie minuti pärast kohale.

Lõpetanud viskan meigiasjad peale huulepulga koti ja libistan koti esimesse sahtlisse tagasi. Seejärel haaran voodilt punase käekoti, kuhu lisan rahakotile seltsiks telefoni ja huulepulga.

Astun toast välja ja saan peaaegu südamerabanduse.

Ma ei tohiks olla üllatunud, et Apus ukse taga seisab, kuid äsjane kohtumine tolle naisega pani mind teda hetkeks unustama. Noore mehe pilk on uuriv, kuid ta ei ütle midagi. Huvitav, kas ta ei kuulnud meie vestlust või ei olnudki see midagi kummalist.

Kõnnin temas mööda esiku poole.

Torkan jalga madala kontsaga mustad kingad ja viskan peale kreemika pintsaku. Enne väljumist heidan viimase pilgu peeglisse. Mick ei öelnud, kuhu me lähme, seega üritasin leida kuldse kesktee.

Valisin mustad teksapüksid ja valge pluusi. Kui koht on pidulikum, sobib pintsak hästi ja kui lihtsam, siis saan sellest loobuda. Enda heledad juuksed jätsin lahti.

Märkan silmanurka sattunud liigset puudrit. Pühin selle kergelt ära. Naeratan läbi peegli Apusele.

Ust lukustades on Mick juba kohal. Ta on pisikese punase auto roolis.

"Hei," ütlen ust avades ja noormehe kõrvale istudes.

Apus istub tagaistmele, mida Mick muidugi ei märka.

"Hei."

Micku õlgadeni tuhkblondid juuksed on krunnis. Suve jooksul kasvatatud õrn habe muudab noormehe vanemaks kui ta tegelikult on. Muljet võib lisada ka peenikese raamiga ümarad prillid.

"Kas ma olen sobivalt riided?" küsin.

Ta ise kannab läikivat, lillemustrilist särki, mis on torgatud teksastevärvli vahele. Ent noormees näeb alati stiilne välja, seega ei oska ma tema riietusest midagi eeldata.

Ta mõõdab mind kiire pilguga.

"Ütleks lausa, et ideaalselt" vastab ta, muigab ja pöörab pilgu teele.

Kinnitan turvavöö ja siis alustab Mick sõitu. Vaatan tagavaate peeglisse.

Apus silmitseb mind, kuid keerab siis pilgu ära.

Millegi pärast on ta närviline.