Lagunemine

neli

Üks koht, kuhu nad veel ei tule, on mu isa ateljee. Ateljeel asub verandal, mille hiiglaslikud aknad lubavad sisse palju valgust. Suvel läheb seal minu jaoks liiga lämbeks, kuid augustikuu lõpu jahedal päeval on seal mõnus istuda.

Kui isa ateljees on, ei taha ta mind sinna eriti. Ta ütleb, et talle sobib üksi töötada ning minu kohalolek ainult segab. Aga kui ta on kuskil ära lubab ta mul seal vabalt olla.

Isa nimetab end ise kunstnikuks. Täpsemalt küll on ta maalide restauraator, vabal ajal maalib. Külmkapimagneti alt paberilt sain teada, et ta on Hollandisse läinud ühte maali vaatama. Veider, et ma sõnumit enne ei märganud, kuid ma pole ka eriti üllatunud.

Pikutan kulunud sohval, jalad üle käsitoe heidetud, ja vaatan läbi klaaslae taevast.

Taevas on hall. Mitte kurjakuulutavalt ega nukralt. Lihtsalt täiesti tavaliselt hall. Alati ei saagi värvidest emotsioone välja lugeda. Ma ei tea, kas isa sel teemal minuga nõustuks.

Mõtlen eilse peale. Mick ütles, et tal oli olnud tore ning me võiks teinekordki välja minna. Minu mõtted läksid küll hoopis selle filmi peale, kus ta osaleb. Huvitav, kas tema ja peategelane käisid ka rohkem väljas? Üldse see salapärane film hirmutas mind. Kuidas saab filmi idee sarnaneda niivõrd mu elule ja veel kanda sama nime peategelasega?

"Ma eeldan, et su kohting läks eile kenasti."

Välkkiirelt tõusen istukile. Lilith istub mu isa taburetil lõuendi ees.

Ta näeb täna teistsugune välja.

Naise tumedad juuksed on nagu 40ndate aasta näitlejal, lokkis ja langemas täpselt õluni. Seljas on tal valge õlapaelteta õhuline suvekleit. Riietus muudab ta veidi plikalikuks ja mu silme ette kerkivad peretütred vanematest filmidest.

Teised pole kunagi oma välimust muutnud. Nii nagu nad algul ilmuvad, sedasi nad ka on kuni tolmuks pudenemiseni. Apus pole erand olnud. Mees kannab endiselt musta mantlit ja neid ilusaid kingi.

"Ma arvan, et sa tead seda isegi," vastan veidi teravamalt kui plaanis oli.

Lilith muigab ja viib pilgu minult poolikule maalile. Isa on maalinud raskelt mäslevat tumedat merd. Kuu on suur hele ring, heites katkendlikku valgust veele.

"Kas sa tead, et kuu peegeldab päikesevalgust?" Vahetab Lilith teemat.

"Jah."

"Kas sa seda ka tead, et tähed peegeldavad üksteise valgust?"

"Ei. Ma pole selle peale mõelnud."

Naine noogutab nagu see ei üllataks teda. Ta uurib maali nii pingsalt, et ma kardan, et ta võib seda viimaks puudutada. Kujutan ette, kuidas tema sõrmeotsad muutuvad märjast õlivärvist siniseks.

"Miks sa siin oled?" küsin kähku.

Ta silmitseb lõuendit veel mõne hetke enne kui mulle uuesti otsa vaatab. Naise silmad on endistviisi kahvatud.

"Ma lubasin tagasi tulla," vastab ta justkui oleks see vastus, mida ma ootasin.

"Miks?"

Lilith ohkab tüdinenult ja pühib laisalt nähtamatut puru kleidilt

"Sa võiksid küsida ükskõik, mida," ütleb ta, "aga ikka küsid sa kõige mõttetumaid küsimusi. Ma ei mõista teid inimesi."

Istun nüüd jalatalad toetatud põrandale. Puitlauad on varvaste all karedad.

"Kas sa pole siis inimene?"

"Ei."

Ma vaatan teda. Tema juures pole midagi valet. Isegi silmi saaks kuidagi põhjendata.