Lagunemine

seitse

Peale kõne lõppu viskan selga suvalised riided ja jooksen bussile. Bussis loksudes, hoides kinni torust, ignoreerin täielikult Apust. Ta üritas minuga algul kontakti saada, kuid ilma minu loata pole see tal võimalik. Nii jättis ta mind mõne aja eest rahul. Jälgin aknast mööduvat hilissuvist maastikku ja mõtlen eelmisele ööle. Võib-olla oli toimunu vaid halb uni. Võib-olla mitte. Kuid kergem on seda õudusunenäoks pidada. Kümme minutit hiljem astun bussist maha.

Juba peatusest on näha hiiglaslikku kandilist valget ehitist, mille ääres seisev kuppelhoone annab märku planetaariumist. Hoonele lähemale jõudes näen kahte kaubikut tagaukse juures seismas ning inimesi, kes ringi sahmerdavad, tassides sisse valgusteid ja peegeldavaid katteid. Mõni tegeleb juhtmete lahti harutamisega. Ükski töötavatest meestest ei tee minust välja.

Jään neist veidi kaugemal seisma, lootuses, et silman Micku. Micku asemel kiirustab minu poole hoopis lühike noorema poolsem naine. Tema maasikablondid juuksed on kõrges hobusesabas. Ta kannab valge särgi peal teksatagi ja musti pükse. Kaenla all on tal mahukas kaustik.

"Kas sina oled Sasha?" küsib ta kärmelt. Naisel on kõrvas väike kõrvaklapp, mille juhe jookseb puusale kinnitatud, vööküljes asuvasse, seadelisse. 

Noogutan. Ta sirutab mulle käe ja me surume kätt. Naise käsi on veidi kondine, mis on kergendust, mõeldes Lilithi vahtplastist käele.

"Väga meeldiv, mina olen Joanna, castingu režissöör," tutvustab ta end. "Tule minuga kaasa."

Järgnen talle. Me möödume filmimeeskonnast ja liigume hoonesse. Tuled põlevad laias valgetest kividest koridoris külmalt. Tee peal soovib Joanna teada mu täisnime ja esitab küsimusi, mille vastuseid ta kaustikusse kirja paneb.

"Oled sa enne võtetel käinud?" uurib ta, kui pöörame koridorist paremale. Jõuame halli, kus on lava ja punased toolid, kuid lagi pole siin kumer. Seega pole see veel planetaarium. Me liigume lava poole.

"Ei ole," vastan.

"Sellest pole hullu," ütleb Joanna. "Kuigi filminäitlemine pole sama, mis teatriklassis, siis see pole midagi hirmsat. Tuleb lihtsalt loomulik olla ja sul pole ka teksti."

Ta heidab pilgu minu poole.

"Mick ütles, et te käite koos teatriklassis."

"Kus Mick ise on?" pärin naiselt.

"Ilmselt teel siia. Nad lõpetasid alles teises võttekohas filmimise."

Lähme trepist üle, kardinate vahelt läbi. Sattume lava taha, mis on täis stangedel riideid. Mõned neist on komplekteeritud ja tähistatud erinevate siltidega. Kaks kostüümikunstnikku kiirustavad meie juurde.

"Mis suurus sa oled?" küsib üks neist, kellel on seljas suur karupildiga dressikas. Ta juuksed on lohakas krunnis.

Ütlen talle oma suuruse. Naise näole ilmub sulaselge kergendust.

"Väga hea, te olete täpselt ühes suuruses," ütleb ta.

Teine naine, prillidega, võtab lähimalt stangelt tibukollase kõrge kraega kampsuni ja helesinised laiemad teksad ning ulatab need mulle.

"Riideid saad sa seal vahetada," ütleb prillidega naine, näidates ruumi nurka, kuhu on kokku klopsitud mõnest kardinast ajutine riietuskabiin.

Riided sobivad mulle valatult. Seejärel saan madalad mustad ketsid, mis on samuti minu number. Väljanägemisega rahul, saadetakse mind Joannaga edasi. Järgmisena jõuame ruumi, kuhu on üles sätitud paar peegliga lauda. Ühe laua juures seisab punase poisipeaga naine. Meid silmates ta naeratab ja viipab meid lähemale.

"Sasha?" kontrollib ta, kui ma tema ees seisan. Naisel on kõrvarõngasteks pisikesed mängupardid.

Noogutan taaskord. Ta palub mul istuda. Ma ei jõudnud end hommikul meigita ja nii vaatab mulle peeglist vastu kahvatu, veidi siniste silmaalustega tüdruk. Tahan vabandada, kuid naine räägib juba ise.

"Väga hea, et sa meiki pole teinud," ütleb ta, minu nägu silmitsedes. Tal on ilusad pruunid silmad. "Mõned, kes esimest korda võtetele tulevad, teevad seda, kui pole vaja ja siis ma pean paluma neil selle maha võtta. Mõlema aja raiskamine."

Joanna mu selja taga lappab pabereid läbi, siis kulmu kortsutades. Ta vaatab läbi peegli mulle otsa.

"Ma ei leia lepingut," ütleb ta. "Ma lähen vaatan, kuhu ma selle jätnud olen. Jätan su seni kauaks Mira hoolde."

Ma ei jõua vastatagi, kui Joanna on läinud. Mira ei lase mul kauem nii sama istuda, vaid asub tegutsema. Esmalt tõmbab ta mu ümber musta lina. Seejärel võtab naine laualt väikese plaadi ja segab sellel kiirelt kokku sobiva jumestuse. Lauaplaat minu ees on täidetud erinevate meigivahenditega, pudelikeste juukselaki ja kõige muuga. Asi näeb professionaalne välja.

"Kuigi sinu nägu on väga vähe näha, kui üldse," selgitab Mira minu nägu kattes, "teen ma sulle ikkagi põhja ära, et su nägu ei hakkaks kaamera ees valgust peegeldama."

Ma ei ütle midagi, mida ta ilmselt ootaski. Kuna mulle ei ole vaja teha põhjalikku meiki, saab naine näoga ruttu valmis. Järgmisena liigu ta juuste juurde. Mira vabastab juuksed hobusesabast ja võtab laualt harja.

"Sul on täpselt õiges pikkuses ja värvis juuksed," ütleb naine mu juukseid harjates. "Te näete peategelasega ikka väga sarnased välja."

Naeratan kohmakalt. On veider, et ma ei tea endiselt, kes too salapärane peategelane on. Mira sirgendab mu niigi sirgeid juuksed ja laseb viimaks lakki peale. Täpselt sel hetkel, mil ma vabanen lina alt, jõuab Joanna tagasi.

"Sain lepingu," lehvitab naine paberiga. "Lähme planetaariumisse, seal saad sa alla kirjutada."

Planetaariumis on vaikne. Ruumi valgustavad seintele kinnitatud tuled, kuppel ise on välja lülitatud. Nii on lagi kummaliselt pime. Toas keskel on juhtpaneel, kust eeldan, saab kuplile pildi tööle panna. Ümberringi paiknevate pehmete klapptoolide istmed on üleval asendis.

"Veider," kommenteerib Joanna mu kõrval. "Meeskond pidanuks juba ammu siin olema."

Peale meie pole planetaariumis kedagi. Tegelikult on hoones üldse vähe inimese olnud. Siiamaani pole ma näinud ühtegi näitlejat. Naine ulatab mulle pastaka ja paberilehe.

"Oota siin ja kirjuta alla. Ma lähen vaatan, mis toimub."

Istun juhtpaneeli taha ja asetan paberi vabale pinnale. Lepingu tekst on väikeses kirjas, kuid lasen selle ikka silmadega üle. Kõik tundub korras olema, tõstan pastaka-

"Ära kirjuta!"

Võpatan. Apuse hääl mu kõrval on terav. Keeran pilgu mehele. Ma olin suutnud tema kohalolu unustata. Apus silmitseb mind tõsiselt. Hoian pastakat endiselt paberi kohal.

"Ära. Kirjuta," kordab Apus aeglaselt.

Kõhkles. Ilmselt on Apusel hea põhjus, kuid mina ei saa täpsemat selgitust. Vaatan uuesti lepingut. Märkan nüüd, et alumises servas on ülipisikeselt veel midagi kirjas. Kummardun paberile lähemale.

"Mis seal kirjas on?" küsin. Mul on raske kirjast aru saada.

"Las ta kirjutab, Apus," kostub äkki meie selja tagant. "Ta nagu nii ei pääse enam."

Pööran end tooliga kiirelt ukse poole. Ukseavas seisab mulle juba tuttav isik.

Ja tundub, et ka Apus jaoks pole ta võõras.