Lagunemine

üheksa

Ma ei tea, mida öelda. Mina ja universumi märk? Kogu informatsioon keerleb mu peas tohutult kiirusel ringi. Seda on peaaegu võimatu hoomata. Lilith silmitseb mind, naeratus näol.

"Kas sa ei tahagi teada, kuidas sa võiksid universumi märgiks saada?" uurib ta.

"Miks ma peaksin tahtma olema universumi märk?"

Esimest korda vestluse jooksul näen naise näol segadust. Ta kortsutab korra kulmu, kuid siis korts kaob ning ta naeratab uuesti.

"Miks sa ei peaks tahtma?" küsib ta vastu. "Kas sa ei tahagi teada universumi saladusi? Kas sa ei tahaks olla midagi erilisemat? Sa saaksid olla võimsam kui inimene."

Kaalun ta sõnu. Mingil viisil ei tundu need põhjused halvad. Need kõlavad isegi päris hästi, kuigi kuskil sügaval sisimas ütleb hääl, et ma ei peaks Lilithit kuulama. Aga miks peaks see halb olema?

"Mida ma pean tegema?"

Udu meie ümber lõpetab hetkeks liikumise. See ripub õrnalt õhus justkui oodates edasiseid juhiseid. Naise silmad paistavad kumavat veel hõbedasemalt kui enne. Ta tõstab käe üles. Vaatan näidatud suunas. Meie kohal pole tähti. Vahin vastu mustale augule.

"Ära karda," ütleb Lilith, "aga selleks, et sa saaksid teejuhiks, on sul vaja loobuda oma hingest." Paus. "Õigemini oma inimhingest. See pole valus. Sa tegelikult ei tunne midagi. Kuid sa oled ainus, kes saab selle ära anda. Ma ei saa seda väevõimuga ära võtta, vaid sa pead andma nõusoleku."

Langetan pilgu tagasi naisele. Ta naeratab. "Ka suuline nõusolek on sobiv."

Igal pool meie ümber valitseb vaikus. Mul on aina raskem mõelda. Mõtted otsekui jäätuksid. Mul on tunne, et see on Lilithi süü, kuid ma ei suuda leida põhjuseid. Sulgen silmad. See muudab olemise mõne võrra kergemaks. Ma pean naist kuidagi vastu mõjutama. Pomisen ühe sõna.

"Mis sa ütlesid?" küsib Lilith ootusärevalt.

"Apus!"

"Ei!" kriiskab naine.

Pööran pead ja avan silmad. Apus seisab seal, mind ehmunult vaadates. Kuid siis vaatab ta Lilithit ja ütleb: "Näib, et sa alahindasid Sashat."

"Sa rikud alati kõik ära," sisistab naine. Lilithi ligitõmbavus on kadunud. Ta on veidralt tühi.

Lilithi käsi sööstab mu näo poole, kuid Apus on kiirem ning haarab ta randmest. Naine karjatab. Jälgin õudusega, kuidas koht, mida mees hoiab, hakkab aurab.

"Lase lahti!"

Kuid mees ei kuula teda, vaid haarab kinni ka Lilithi teisest randmest. Õhku paiskuv aur on hall. Naine üritab end lahti kiskuda.

"Apus," kiuksub ta, "sa ju armastasid mind kunagi! Kas sa tõesti ei tunne valu nähes mind piinlemas?"

Naise pilk on anuv. Apus nägu jääb tuimaks.

"Sa ei saa minuga enam manipuleerida," vastab mees külmalt.

Kuid siis muutub Lilithi ilme ning ta naeratab uuesti. "Võib-olla. Aga ma võin teha midagi muud."

Samal hetkel kuulen pea kohal vaikset vuhinat. Vaatan üles. Must auk, mis oli enne paigal, on keerlema hakanud. See venib, paistes iga hetkega aina suuremaks muutuvat.

"Sasha!" Kuulen mehe hüüatust. "Me peame lahkuma. Kohe!

Apus seisab minu kõrval. Lilith on istukile maha kukkunud ja hõõrub oma randmeid. Need on muutunud rabedaks, peaaegu lagunemise äärel. Kuid ta silmitseb meid rahulikult.

"Sa ei suuda teda enam päästa, ära isegi ürita."

Apus ignoreerib täielikult naise öeldud ja sirutab minu poole käe ning ütleb: "Võta mu käest."