Viimane võimalus

Kas ma julgen alustada uut lehekülge?

Aeg möödub kiirelt ja ka elu muutub. Tuleb üks rõõmus hetk ja siis sada kaksteist mure selle peale, mis kõik hea kaob. Mõtted peas, mida püüan ignoreerida neid aga nad nagu pommitavad ja ajavad mind järgi. Nad tekkitavad küsimusi..: Kuidas ma peaksin edasi liikuma? Kas ma teen õige otsuse kui teen üht? Kas mu pere peab selle pärast nn piinlema? Kas ma ei näe nähtavalt kui teen seda mida mu süda ütleb?  

Mulle öeldi leiad armastuse ja selle õige ja kõik sujub paika, jh nagu nüüd näen see oli lihtsalt üks muinasjutt....Leidsin selle õige keda armastan südamest ja keda kardan kaotada, kelle jaoks annaksin oma elu. Aga see pole nii rõõmsameelne kui raamatutes lugetuna kõlab...Jh , ma pole mingil määral enam nii masenduses ja näen veidi helgemaid hetki, saan natukene motivatsiooni.

Aga....see on päris paljult mu elu muutnud, ma näen elu ja tulevikku avaramalt, ma näen et ma ei saa enam mõelda vaid endale vaid ka oma õdedele ja emale...samuti ka enda tulevasele perekonnale....jh jh ma tean, et see kõlab hullumeelselt, aga ma olen otsustanud, et ma pean hakkama oma pere looma. Äkki on see tulevane väike ime mu võimalus alustada uut lehekülge oma elus ja unustada see kõik halb. Jh loomulikult tuleks ka ette raskusi aga ss ma ei oleks enam nii üksi...keegi oleks mind rõhutamas..?

Kuid kahjuks see kõik, mis eelnevalt kõlas pillerkaarena on praegusel hetkel natukene keeruline situatsioon...sest ma ei ela veel oma elu ja ma pean arvestama oma kaaslasega, ja ka sellega, et mu ema pere elu läheks keerulisemaks. Ma ei oleks enam emale alati toeks...

Tekkivad küsimused...Kas ma mõtlen üle oma pere murede pärast või  ei? Kas ma riskin ja teen mis tundub minu arust hea otsus? Kas ma julgen alustada uut lehekülge?

XOXO Kaisa

(Author's note: Srry, et pole ammu uusi osi laekunud viimasel ajal päris kiire. See you!)