Viimane võimalus

Vihkamisest lahtisaamine...teine samm?

Sõna "viha" , sellele täielikult õiget definitsioon puudub, aga paljud targad julgevad väita, et see on sõna iseloomustab tunnet, kui miski või keegi on sul kõik seest ära närinud ja sa ei kannata enam teda/seda. Kuid ma julgen väita, et selle sõna on tegelikult palju suurem jõud kui see tühipaljas definisatsioon...sest see tunne, mida sõna "viha" iseloomustab viib paljusi inimesi sügavasse depressiooni...täpselt nii nagu see minuga tegi...

Kõik need 16. aastat, mil olen ma elanud olen alati kuulnud ühte ja sama fraasi.."sõnadel on tugev võim aga puudutused koos nendega on veel tugevamad".  Ma kunagi ei saand täielikult aru, mida tähendas see lause kuni selle saatusliku õhtuni...

Mul on üks väga hea sõber Tom kellega ma kohtusin laagris. Ta oli alati vaikne ja üksi hoidev. Kuid peale 3 päeva laagrit muutus ta seltsilisemaks ja me saime headeks sõpradeks. Ja praeguseks me oleme õe ja venna suhtluses ehk ärge mõelgegi uu ta valetas see ainult armastusest..ei..ei...see lugu on palju tumedam kui mõni katkenud armastuslugu...Igatahes peale paari kuud netis suhtlemist kutsus ta mind enda sünnale...see oli päev vist mis muutis needuseks....igatahes seal sünnipäeval ma kohtusin ta parima sõbra Keviniga...minu hirmude vili...alguses oli kõik tore me suhtlesime kui võõrad ja lahkusime ka võõratena...

Aga kuna me tahtsime vahel ikkagi venna/Tommiga kokku saada siis kolmandal korral kui ma talle külla läksin..sain ma oma elu kõige vihatuma asja...viha enda peale, sest ma olin nii nõrk, arg..ma ei seisnud enda eest...

Põhjus miks ma hakkasin end selle õhtu pärast veel rohkem vihkama oli see, et ma olin see aeg tegelt Kerviniga suhtes..aga sellest õhtust ma ei julgenud talle rääkida sest kartsin et ta jätab mu maha...

Igatahes nagu alati kõik oli tore...kuni tuli öö ja me kõik pidime magama minema....mu venna/Tom magas oma tüdrukuga ja ma magasin nurga diivanil vss ka Kevin magas ta magas ühes otsas mina teises...keset ööd võttis Kevin mind tugeval enda kaissu ja ei luband lahkuda...siis järsku ta hakkas oma käsi mu särgi alla panema..ma püütsin ta peatada aga ta oli minust tugevam...ma ei lasku täielikult detailidesse aga uskuge mind...see polnud hea tunne..ma tundsin nagu mind ahistakse ja ma ei saa midagi teha...Tom küsis mult mittu korda kas abi vaja, ma ütlesin ei sest ma kartsin kui ja ütlen juhtub veel hullem...Ta küll ei rapeinud mind aga see kuidas mind katsus...need tunded endast jäävad alles...see vastikus enda üle...

Järgmine päev, koju sõites ma kaalusin kas Kervinile rääkida või ei...ma ei julgend, ma kartsin kaotada oma eluarmastuse, mille ma ikka kaotasin....niisiis ma jätsin selle saladuse enda teada ja püüdsin selle vastikus tundega elada, aga see vastikus tunne aja möödudes kasvatas minusse vihatunde enda vastu...ja uskuge mind see, et sa vihkad end on kõige halvem asi..see viib su nii sügavale kuristikku kus ma hetkel olen....

Igatahes...tagasi teema juurde...ma proovisin seda unustada aga see ei ununenud, see piinas mind iga öö...ma nuttsin sest ma ei teadnud mida teha...kas surra häbisse ja kuulda arvatavasti tulevat karjumist Kervinilt mu peale või püüda hoida seda saladuses aga olla seda piina tundes suhtes, mis arvatavasti laguneb kuna ma hoian end nii kinnisena...nagu eelnevalt kuulsite ma valisin teise valiku varjandi....now thinking about that I just wanna cry and laugh same time...because I was so dumb....

....ma ei tea miks aga nüüd selle ära rääkimine tegi hinge kergemaks, sest ma arvan et siin maailmas on palju noori kes kannatavad selliste hirmude küüsis...mis viib enda vihkamiseni...või äkki ma tunnen end sellisena, et loodan oma mõttes, et kervin loeb mu märkmikusse kirjutatud kirju mu mõttetes kaasa..ja leiab muuga ühendust ja annab mulle uue võimaluse...hehe

"Kaisa, Kaisa maa kutsub" karjun ma ise endale praegu, sest avastasin, et enda tunnetest rääkimine kergendab..ja enda vihkamine raskendab.