Viimane võimalus

Esimene samm...

"Ma olen seda kannatanud täpselt 6 kuud. Kuus kuud seda viha enda peale, sest ma ei näinud õnne mis oli täpselt mu silme ees...isegi pime oleks seda näinud aga mina ei näinud....aga miks???  Kas on äkki on nii, et mulle pole loodud õnne..aind pimedus, kurbus, kaotus ja valu...."

Sa kuulsid just minu elu süümepiinu..ma arvan, et sa tahad täpsemalt teada...Olgu ma alustan algusest. Mul on kolm parimat sõbrannat, nende nimed on Eliise,Stina ja Merilda. Igal ühel neist omad plussid ja miinused. Näiteks Merilda oli see, kes näitas mulle, milline on tegelikult maailm mu ümber. 

Kui me kohtusime olin ma täielik ma ei tea mis asi..ma olin nii korralik ja tubli...peitsin keha, kandsin prille, olin väga shy ja kindlasti olin väga nerd. Õnneks nüüd ma pole nii afraid of my body ja ma luban endal nautida elu või no sinnamaani kui kõik alla mäge hakkas minema...

Aga jah mis sellest...ma arvan hetkel on see esimene samm natukene asjade korda saamiseks on süümepiinadest lahti saada...ning ma olen väga kindel, et minu suurim süümepiin on boy nimega Kervin. Ma sain tuttavaks temaga umbes septembris kuna ta oli mu bff Merilda poisi noorem vend. Jah ma tean see kõlab imelikult aga minul oli alati unistus, et me võiks olla sellised sõbrannad kaksikud vennad, et me saaks koos abielluda ja lapsi saada. Ning kui Merilda poisi sai siis ma tundsin end veidi lonelina  ja mõtlesin oh kui äge oleks kui ma tema poisi noorema vennaga, kes minust tegelt aasta vanem, on käia. Lisaks nad olid oma vennaga sama lähedased kui mina ja Merilda.

Alguses oli kõik parimas korras kuni järsku muutus kõik minu jaoks nii confusivaks  ma ei saanud aru enam mis mu elus toimub...kas ma olen suhtes või ei? Kas ma pean midagi tegema või ei? Mida ma üle ültse tunnen?

Ühel päeval kui me Merildaga ootasime poisse üheks väikseks lauamängu õhtuks rääkisin ma Merildale oma sees olevatest küsimuste keeristest. Ma arvan ta mõistis mind, aga samas ta tahtis kõigile head ja lootis ka, et meie unistus meie tulevikust läheb täide. Ning jah ma ei ole ta peale kuri, ma isegi mõistan teda. Igatahes kui ma ära rääkisin ta palus mul anda Kervinile võimalus. Jah see oli palve aga ma ei tea kuidas aga kuidagi ma suutsin selle oma ajju sisestada kui.."I dare y date with Kervin" Ja see sisestus tekitas mulle piinu, sest ma tundsin, et pean olema suhtes ja tänu sellele kõik mu tunded läksid veel suuremasse tormi...kuni tuli see hetk kui ma enam ei suutnud ja kogu mu organism andis halla...kõik see stress võttis mul jalad alt ja ma jäin mõneks nädalaks voodihaigeks...Kui saabus kätte see päev kui pidin minema haiglasse otsustasin, et ma pean selle suhte lõpetama..ehk paar päeva ennem lõppu ma hakkasin end Kervinist nn eemale hoidma..ma hakkasin teda eirama ja kokku saamistest eemale hoidma. Ja jhm uskuge või mitte see oli mu jaoks väga raske...ma nutsin iga sekund kui ma seda talle tegin...sest ma teadsin kui raske see on.

21. november oli see päev kui ta küsis mult.."kas mulle ainult tundub või meie vahel laguneb kõik kokku..?" Ma mäletan, et ei julgend "Ei" öelda, sest see oli mu jaoks nii valus, ma lihtsalt vingerdasin end kuidagi  vestlusest välja ja nutsin patja.

Järgmine päev haiglas ma maalisin endale ilusa näo ette ja olin tugev, aga iga öö siia maani nutan, sest ma olen nii fucking loll..

5. detsember oli päev kui kirjutasin talle et nüüd on lõpp ja küsisin kas äkki saaks sõbraks jääda..? Ta vastas nõustuvalt.

Siis kuni kevadeni mu tunded olid välja lülitatud kuna ma ei tahtnud seda valu...kuni tuli hetk kui ma otsustasin endale silma vaadata ja öelda, et Kaisa y have to admit Kervin was your firs love and y probaly love him still...ning nüüd kui ma seda friiking julgen endale tõdeda tahan ma endale noa otse südamesse lüüa...sest ma kaotasin kõik...

Ning sain ainult südamevalu ja süümepiinad, sest ma tegin katki vaese mehe ja rikkusin kõik ära...ja sellepärast ma otsustasingi, et ainuke võimalus süümepiinadest oma lugu jagada ja näidata teistele, et armastust tuleb varem märgata ennem kui kaotad selle, sest seda on tagasi saada peaaegu võimatu...uskuge ma juba proovisin ja sain veel rohkem haiget...

Aga õnneks nüüd ms olen sellega õppinud elama..ja teate mis ma just avastasin, et ma sain esimese sammu valguse poole tehtud. Kuna kõige esimene samm on vabaneda süümepiinadest ja neid admitida...

Yeyy...ma suutsin seda teha....nüüd veel mm...I guess 10 000 astet veel...hehe