Viimane võimalus

Tuppik seis..

Ma ei mäleta kaua on möödas ajast kui viimati siia märkmikusse kirjutasin..kuupäevasi vaadates kuu võib-olla kaks aga see on ainult ju faktiline ja numbritel olev aeg päris aeg mida tunnen on aga pigem, nagu aastad. See paneb mõtlema kas on olemas võimalus, et äkki ma olen midagi maha maganud ja aeg on tegelikult aastate, ei sajanditel edasi läinud, äkki ma magasin endale teadmatta mingi aasta ajastu maha...jhm ma tean see väga lapsik, aga ma olen 100% kindel, et igainimene siin suure, laias maailmas on kasvõi korra seda mõtet mõlgutand..

Aga miks ma siis tegelikult ära kadusin...see on üks väga huvitav lugu natuke armastus story, mis minu jaoks nagu alati lõpeb sittalt valusalt ja allaandmise äärel..aga alustan siis ehk algusest..ma mäletan, et vii mati vist kirjutasin, et jätan ühe yubos oleva kutti maha ja tegingi nii täitsa paar nädalat sain hakkama, miks ma seda tegin??? Sest olin 3 nädalaks kinni ühes väike linnas, ei ma polnud füüsiliselt päris kinni nagu seotud posti külge see on pigem sõnakõlks. Igatahes ma pidin tegema suve tööd, et teenida raha nagu ikka :) Alguses tundus kõik super okeilt ja ma arvasin, et olin endaga teinud edusamme aga nagu öeldakse ära hõiska enne õhtut. Ma suutsin sattuda nagu armuafääri, olgu ma ei arva, et see õige sõna aga ma arvan kui loo ära jutustan jõuan ehk selle õige sõnani ka.

See afäär algas nii et läksin meie pere tuttavatte tallu tööle. Nende peres oli palju palju poegi kui õigesti mäletan 5, ei karanteeri. Esimesel õhtul kui sinna jõudsin juhtus juba afääre, millest isegi siin on jube rääkida aga lihtsalt ütleme erutunud poisse tuleb jälgida, et nad käest ära ei läheks muidu  võib sul endal nende seltskonnas halvasti lõppeda....igatahes peale seda afääri ma tundsin, et mul on vaja turva kaitset, hommikul tegin oma tava 5km jooksu tiiru ära ja hakkasin vaatama, mis saab. Nii jäigi mulle meelde selle pere keskmine poeg, Sellinne pikk, lihastes ja täitsa kena välja nägemisega, loomulikult suutsin juba tema hoiakust välja lugeda järgnevaid:katki, kardab end välja näidata, kogemusteta7kogemustega vahepeal. Aga see polnud tollel hetkel mulle tähtis ja ma lükkasi need detailid endale kõrvade taha nn. Tööpäeva jooksul sain temaga juttule ja samal õhtupoolikul rääkisin talle enda ebameeldivatest juhustest eelneval ööl. Loomulikult oli ta kohe nõus olema mu kaitsja ja ma tundsin ennast natukene turvalisemalt. Sel õhtul ööbisin tema toas külaliste voodis ja ka järgneval ööl. Kuni mlõpuks ühel õhtul tuli meie juurde ta vanem vend ja oli sina kolid nüüd siia, sest sa nkn oma toas ei maganud ja meil vaja teistele töölistele seda tuba. Ja siis ma olin olgu aga ma fr poleks eal arvestanud ega oodanud seda, mis edasi juhtus...

Igapäevaga rohkem saime me lähedaseks ja ükskord juhtus nii et ma lõpetasin igal ööl tema kaisus. Ei ma ei vingu see oli tore ja kord elus ma tundsin vajatuna ja ma olin õnnelik, aga ega miski hea ei kesta kaua..lõpuks kogu kontroll kadus mu käest ja ma enam ei saanud aru kas mina või keegi teine elab minu elu. Kõik muutused juhtusid nii ruttu, et ma ei suutnud isegi nii ruttu reageerida..aga ühel ööl tava makeout lõppes minu armsa süütuse minekuga, aga see polnud selline armas ja elu lõpuni jääv tore kogemus see oli sellinne ma ei tea isegi kuidas kirjeldada jah kindlalt see ei unune aga ka kindlalt ma pole endaga rahul tänu sellele...ütlen seda atsitaati mida see kogemus mulle õpetas ka oma tulevastele kunagi kauges tulevikus.." ära  kunagi lase enda kehaga olevaid muutusi juhtuda ilma, et kontroll oleks su käes 100%" 

jhm nagu sa kindlasti mõistid mu kogemus oli kaugeltki mitte tore, ei see polnud halb ja nii aga see tekitab minus süütunnet ja ebamugavust, mul on tunne nagu see varastati..nagu sel ööl ma olin pool surnud ja magasin põhimõttelilt vno 75% aga kuna ma ei tahtnud et mu nn kaitsja end halkvasti tunneb v'õi midagi läksin ta tegevusega kaasa sest ma mõtlesin kaugele see saab ikka minna väike make out..kahjuks ma polnud arvestanud sellega mis tegelikult juhtuma hakkas...kuni ühel hetkel oli trema käsi mu priivatsus kohas ja minu käest oli kontroll..ja sa võid ise edasi kujutada...

Järgmisel hommikul tundsin ennast kui täielik slut, hoor ja kõike muud veel..ja see reaktsioon käivitas minus kaitsemehhanismi- block tunnetele ja eemale tõrje. Jah ma sisimas teadsin, et see teeb talle haiget kuna ta oli minusse armunud aga ma ei saanud seda rõvedat tunnet enda keha ja mõtetega peast välja..need piinasid mind, sa võid arvata, et ma pohhuist ja ennasttäis aga usu mind see tunnete mess pole väga talutav ja tekitab stressi ja mätte kaljult alla hüppata. Olgu ega ma sellelt ka kaugel polnud..aga lõpude lõpuks ma otsustasin, et pean ruttu sealt ära saama, õnneks olid asjad pöördunud minu poole ja maasikate korjamise aeg oli lõpend...Lõpuks sain ma koju...kodus ma hoidsin eemale kõigest, mis mind sai hoida suhtluses temaga, ei me ei läinud lahku ma lihtsalt tundsin, et vajan aega endale. Päevad möödusid ja lõpuks nädal..siis ma jõudsin selgusele, et ma ei saa enam seda muuta, mis juhtus ja pean õppima sellega elama, aga ühte asja ma teadsin ma ei saa temaga suhet hoida...niisiis kirjutasin talle viisakalt et ma kardan see ei edene meie vahel ja ta mõistis mind õnneks ja see lugu, suve esimene afäär sai läbi...

Siis ma sain lõpuks hingata aga mitte kauaks..

See on nüüd see osa kui loosse tuleb yubo poiss...Paar päerva ma tundsin rahu jaolin õnnelik kuni ühel õhtul mu sisetunne ütles, et ma tegin sellele tüübile liiga ja peaks vvabandama ta ees..aga jahm nagu teada mina ja mu vabandused ei lõppe hästi...igatahes me hakkasime suhtlema ja saime väga lähedaseks ja ma tundsin jälle end kellegi jaoks tähtsana aga selle erinevusega et see kord olid ohjad minu käes. Aga kahjuks ma ei suutnud neid ohje õigesti hoida ja armusin ära....kõige lollim tegu....kuna mõne aja jooksul tundsin, et meie vahele tekkis igapäevaga müür, mis iga minut laienes ja kõrgenes. Kuni hetkemni kus ma olen praegu....broken then kunagi varem ja miks...? Sest mind jäeti maha paar päeva tagasi ja ma langesin jälle sellesse lõksu kust ma püüdsin kuid põgeneda..ma pole vist kunagi nii palju nutnud ja tahtnud surra...ma fr olen kogu kontrolli oma emotsiooide üle kaotaand-hakkan lihtsalt nutma, taon enda nukke vastu puid, lähen närvi lambiste asjade peale..kas see on edusamm??? Loomulikult see on tuppik seis...mdea millal ma õpin, loodetavasti kunagi...kui ei siis varsti ma enam tulevikku ei näe...

XOXO Kaisa