Not

Not - 43 Osa

Kuulasin laulu Ed Sheeran - Don´t, kui huvitab. Võid laulu käivitada.

Ärkasin vaikselt üles, leides ennast suurest kahekohalisest voodist, mille madrats oli ilmselt liiga pehme.
Lükkasin endalt teki pealt ning tatsasin kohe ukse poole, kui leidsin, et mul on riided kõik seljas.
See uks oli lukus. Seisin sekundi teise ukse ees ning piilusin sisse - vannituba.
Kulmu kortsutades läksin kolmandast uksest välja ning kõndisin keerdtrepist alla.
"Tere hommikust," lausus Tom ametlikult ning viipas käägi poole. "Mine hommikust sööma. Alumises vannitoast leiad sa hambaharja ning oma uued riided."
Noogutasin ning läksin kõrgele pukile istuma. Tõmbasin kausi ning hommikuhelbed endale lähemale ning asusin endale hommikusööki valmistama.
Sõin rahulikult oma krõbuskeid jogurtiga ning hiljem panin nõud kraanikaussi.
Seisin sõnatult keset kööki, kõigutades end närviliselt kandadel.
"Ehm. Kus vannituba on?"
"Paremale ja uks koridori lõpus," vastas mees ning keskendus nüüd monitorile enda süles.
Noogutasin jälle ning läksin juhiste järgi vannituppa. See oli üpris suur.
Võtsin oma mustad riided seljast, viskasin need vanni kõrvale maha ning astusin dušši alla, et end pesta.
Vaatasin pudeleid vanniääre peal ning valisin tavalise šampooni. Pesin oma juukseid ja keha ning mähkisin end valge käterätiku sisse.
Astusin vannist välja ning heitsin nüüd pilgu oma uuele riietusele.
Vaatasin potil olevad riideesemed läbi ning muigasin. See oli normaalne. Teksad, mis olid mulle natukene suured; must t-särk; tossud.
Haarasin kraanikausi juurest uue hambaharja paki ning pesin oma hambad korralikult ära.
Kõndisin tagasi elutuppa, kukutasin end diivanile ning jõllitasin Tomi salaja.
"Kas sa käisid ise mu riideid ostmas?" küsisin.
Tom tõstis pilgu ning noogutas, naeratus näol. Muigasin.
"Kuidas sa mu riiete numbreid teadsid?"
"Peamiselt üritasin täppi panna. Jalanõude numbri sain su vanadelt saabastelt."
Toetasin küünarnuki diivaninurgale ning panin pea käele. "Kuna ma siit minema saan?"
"Mul pole aimugi, aga ma arvan, et üsna varsti," kehitas mees õlgu. "Sa pole nii hull, õnneks."
"Kas Juusturullike on sulle siis mingeid muid tibisid ka siia toonud?"
Tom naeris, pani oma läpaka eemale ning toetas küünarnukid põlvedele.
"Tavaliselt ei pea ma muretsema, et nad põgenevad, kuid jah. Ta on teisi inimesi siia toonud."
"Miks sa muretsed, et ma põgenen?"
Ta muigas: "Kas sa väidad, et sa ei teeks seda, kui sul oleks võimalus?"
Kehitasin õlgu. "Ma saan vähemalt olla kuskil mugavas korteris, mitte peita end mustas konteineris tänaval."
Tom toetas selja vastu diivanit ning paistis mõttes olevat.
"Mida paganat sa konteineris peitsid?"
"Kas sa üldse kuulasid mind eile?" nähvasin. "Ma jooksin Hyoki eest, kes soovis mind nii väga tappa."
"Ta ei tapnud sind."
"Ta võib seda teha."
"Ma ei usu."
"Miks?"
"See pole Hyoki moodi."
"Ma hävitasin ta elu."
"Tal läheb oma äriga hästi."
"Mitte piisavalt hästi, et minu perekonda ähvardada. Mu isa on või oli tema käes ma- MA EI TEA MIDAGI, OLGU? Ma muretsen oma sõprade pärast, kelle ma selle jama sisse tõin! Ma ei taha, et mu vanemad, kellega ma lõpuks lähedaseks sain, haiget saavad! Hyoki kasutab mu armastust mu perekonna vastu! See on haige ja õudne, Tom, tapke mind kohe, kui te plaanite seda teha, sest ma ei kannata nende piinade käes!"
Hingasin sügavalt sisse ning peitsin oma näo diivanipadja sisse. Ma ei nutnud, sest see poleks kuidagimoodi aidanud.
"Ma ei saa sind aidata," pomises Tom, minu vihapurskest kohkunud.
"Ma isegi ei lootnud selle peale," pomisesin vastu.
Tom tõusis mõne hetke pärast ning hakkas mööda korterit ringi tuuseldama.
Kõigepealt võttis ta väikese seljakotti kuhu ta hakkas erinevaid asju toppima nagu taskunuga, kampsuni, plaastreid... kõike sellist staffi.
"Mida sa teed?" küsisin, kuid ta ei vastanud nii pea.
Ta surus mulle kätte rohelise paksu jaki ning mütsi. Jalgade ette lennutas ta koti, mis oli nüüd pooleldi täis.
"Mi-"
Tom pani käed mu õlgadele ning rääkis rahulikult: "Jookse siit nii kaugele, kui võimalik. Sa ei ole oma isa maffiafirma majast kaugel. Sul tuleb vaid minna mapi järgi, mis ma su kotti panin ning sa jõuad üsna pea kohale."
Natukene kohkunud, küsisin: "Miks ma peaks sind usaldama?"
"Ma olen hea inimene ning lasen sul minna, sest mulle tundub, et nii on õige."
Mul ei jäänud muud teha, kui meest vaikselt tänada ning korterist vehkat teha.