Not

Not - Epiloog

(Võid käivitada: http://www.youtube.com/watch?v=QXwPUYU8rTI)

"Elu on kui tundmatu tee. Iial ei tea, millal see lõpeb. Koit on talle uueks küünlatuleks, õhtulambiks ehajoon. Tal oli vajalik aeg, kuid siis ta sulges silmad ning ei ärganud enam. Mul on siiski tunne, et meie vahele jäi niit. Ma tunnen tema lähedust sügistuules, mille sosinais ta mind valvab. Mis tulema peab, see tuleb. Kui tal otsa saab aeg, ta läheb. Minnes võttis ta lambist tule ja süütas taevasse tähe. Elu on lihtsa viisiga laul, see heliseb korra ja vaikib siis," luges Danielle Olsen pisaratega kaetult lehelt, mis ta kätes värises.
Ilm oli tänamatu. Vihma sadas tihedalt, tumedad pilved taevast katmas. Mitte halvasti öeldes sobis see kokku kurva meeleoluga, mida kattis idapoolne kalmistu osa.
Matustele tulid kohale ainult lähedased inimesed. Inimesed, kes olid seotud juhtunuga Ameerikas ning tüdruku kasupere, vend ja ema.
Tüdruku õde oli viimane, kes oma kõne pidas, astudes väikeselt aluselt maha, toetatades Liam James Payne´ õlale.
Poiss aitas nutva tüdruku eemale sõprade seltsi seisma.
Kõikide nende nägudel püsisid kurvad ilmed, tüdrukud ei hoidnud ennast tagasi, pisarad nägu katmas.
Lia Mary-Jane Gibbs ja Keity Morgan püsisid mõlemad Louis William Tomlinsoni käte vahel. Lia värvilised juuksed olid ära värvitud pruuniks, täheldamaks oma sõbranna ootamatut surma.
Carl Olsen hoidis oma embuses ei kedagi muud kui Gabrielat, ühe hukkunu ema. Nende kõrval seisid Daniel ja Ashley Johnson, poeg oma nutva ema selga silitamas.
Darcy Noell Olsen-Johnson ja Zayn Jawaad Malik lebasid haudades kuus meetrit allpool, mulda neile peale kühveldamas. Poisi vanemad seisid kaugemal puude all, naine vaikselt nuuksumas. Nad polnud kunagi taevasse uskunud, kuid nüüd oli viimane aeg.
Daniel Johnson kükitas oma kasuõe haua kohale ning sosistas veel vaikselt oma sõnumit temale.
Kui kõik see läbi sai, jäid veel kaks noormeest haudade juurde seisma.
"Nüüd on nad mõlemad, mu parim sõber ja tüdruk, kes mulle liiga palju meeldis, kuus meetrit allpool koos üksteise kõrval lamamas," lausus üks poistest, Harold Styles.
Zac Efron, käed pükste taskutesse surutud, kõigutas ennast kandadel mõnda aega, enne kui ta vastas.
"Anna andeks, vennas, ma oleks pidanud Zayni aitama, temaga majja koos sisenema. Ma oleks saanud Darcy lihtsalt üles korjata ning temaga Jenna juurde joosta."
"Sa ei teinud midagi valesti, ma ei süüdista sind. Pealegi, miks kaksikud siia ei tulnud?" küsis lokipea.
"Kui Jenna surnukeha nägi, murdus ta. Ta oli tüdrukule lubanud, et kaitseb teda. Jonah jäi oma õega. Ütles, et ta on omadega tupikus."
"Mul on temast kahju. Nad kolm olevat olnud väiksena lahutamatud," lausus Harry.
"Me ei saa enam midagi muuta, see kõik on lõppenud. Ta saab nüüd rahus puhata, see on hea," lausus pikem mees.
"Tõsi. Me peaksime tal laskma puhata," lausus Harry aeglaselt, pööras ennast ümber ning hakkas eemale kõndima, öeldes veel: "Ma teen kindlaks, et minu esimese tütre nimeks saab Darcy."
Zac naeratas endamisi, silmitses veel mõnda aega hauda ja lahkus.
Kõndisin haudade juurde ning puudutasin Darcy hauakivi, kuhu ta nimi graveeritud oli.
Mu kortsulistelt põskedelt langes ainuüksi soe soolane pisar.
"Ma armastan sind," laususin karedal sosinal.