Not - 44 Osa

111 11 0
                                    


"Hinga sügavalt sisse-välja, ära vaata, rahu, sa värised," rääkis kellegi vaikne hääl värisedes, samas lohutavalt. "Lia, ära unusta hingata."
"Tundub nagu ta pole liigutanud tunde, valgeks hakkab vaikselt minema," kostus nõrk naisehääl ning ma olin väga kindel, et see oli Lia ise.
Proovisin silmi avada, kuid ma ei näinud väga selgelt, seega sulgesin need täielikult. Üritasin ennast liigutada või käega kuidagi märku anda, kuid ma ei suutnud end liigutada. Iga kehaosa valutas.
Paotasin suud ning proovisin häälitseda. Midagi tuli välja.
"Oh mu jumal."
"Darcy?" külmad käed puudutasid mu käsivart. "Kui kaua sa oled üritanud endast märku anda?"
Ma ei suutnud häält kuidagi teiste seast välja tuua, seega avasin ühe silma hästi vaikselt ning täpsete näojoonte järgi tundsin Jonahi näolapi ära.
"Vähe. Mis toimub?"
Jonah kummardas ning aitas mind millegi vastu istuma. Ma krimpsutasin nägu iga liigutuse peale ning nurisesin.
"Miks sa redelist lahti lasksid? Oled sa poolearune?" päris Jon karmi häälega, kuid hoolitses mu eest, tupsutades külma rätikuga mu otsaesist.
Lia astus meile lähemale. "Ära pahanda temaga, Jon. Paanikahoogu on raske üle elada. Pealegi, oleks tal pidanud tugi juures olema või midagi!"
"Minu- Oh, minuga on korras kõik... enam-vähem."
"Kas sa teed nalja? Su pea oli lõhki, kuid me suutsime verejooksu peatada. Zac pidi hulluks minema, arvates, et kukkumine kahjustas su aju. Su jalg on ilmselt puruks ning ma tean, et sa tunned valu igal pool oma kehas."
"Sa ei tee olukorda paremaks, Jon," laususin väsinult. "Mis toimub?"
Jonah surus suu kinni ning töötas nüüd minu kallal.
Lia ohkas tüdinult ning kükitas minu kõrvale. "Su vanemad püsivad koos Harry ja Daniellega. Nad läksid Jennat otsima, kes meie teekonnal kadus ning Zac ja Zayn hiilivad ringi, üritades Hyoki kohta infot otsida."
"Nad läksid kahekesi nonde tonnraskete meeste vastu?" hüüatasin, mu kopsud peaaegu lõhkemas. "Ai!"
"Darcy, vaata siiapoole. Ma teen nüüd midagi ja sa pead vastu pidama, okei?" rääkis Jon väga selgelt, et ma aru saaks.
Vaatasin surmahirmus poisile otsa. "Mida sa teed?"
Lial oli samasugune nägu, seega tal polnud aimugi, mis juhtuma pidi.
"Su pahkluu on totaalselt mängust väljas ning seda saab parandada. Kuid... See on ainult hetkeks sama valus, kui auto sinust üle sõidab."
"Jää vait, palun! Sa pidanud seda ütlema!" hüüatas Lia ning istus minu kõrvale. "Sa võid mu kätt hoida."
Haarasin automaatselt tüdruku käest, kes mind lohutavalt paitama hakkas. Märkasin, et mu käed värisesid vaikselt.
Jonah vaatas kaastundlikult mulle otsa ning keskendus seejärel mu jalale, mis ta põlvede vahel oli. See hoidis paremale poole viltu.
Võtsin eemalt märja käterätiku ning toppisin selle endale suhu. Surusin Lia kätt.
Äkitselt tundsin tohutut valu oma pahkluus ning ma karjusin valjult. Väga valjult. Ainult rätik summutas seda karjatust.
"Shh, Darcy, kõik saab korda," lausus Lia lohutavalt, kui pisarad mööda mu nägu alla jooksma hakkasid.
Jonah sidus midagi väga tugevat mu jala ümber ning muudkui sidus ja sidus ja sidus...
"Kas sa aitaksid ja tooksid mulle veel külma?" küsis Jon ning Lia kiirustas minu kõrvalt minema.
Võtsin rätiku oma suust ning hakkasin kohe hingeldama.
"Sa tunned ennast paremini, usu mind. Sa saad paremini joosta, vähemalt."
"Joosta?" küsisin hirmunult.
"Ma tean, ma tean, see on natukene valus, aga sa saad hakkama. Sa oled vapper tüdruk," üritas Jon inspireeriv olla, kuid ma ei olnud endas nii kindel.
Vaatasin enda ümber ringi. See oli hiiglaslik ruum kahe pika pingireaga, mis juba suure puidust ukse juurest hakkasid. Märkasin paljusid ajaloolisi maale, ristikesi, kujusid ja maast-laeni aknaid. Eemal läks paari astmeline trepp paavsti kohale.
"Miks me paganama kirikus oleme?" turtsatasin.
Jon naeratas, kehitades õlgu. "Tundus nagu lootusega koht, kui sa teadvusetu olid."
"Kas ma näen nii jube välja, et Lia mind vaadata ei tohtinud?"
Jon punastas veidi. Asi, mida ta varem polnud iialgi teinud. Mitte et ma mäletaks, eksole.
"Ma tahtsin teda ainult lohutada. Sinu vaatamine ajas takoguaeg nutma," pomises ta.
Noogutasin ning nautisin mõnusat valgust akendest sisse valgumas. See nägi nii ilus, hommiklik (A/N: on see üldse sõna?) välja ning see mõjus isegi rahustavana. Kas kõik kirikud on nii ilusad?
"Eeh, Jon?" kostus Lia hääl eemalt suure akna juurest. "Mulle tundub, et keegi läheneb kirikule ning need pole kindlalt meie omad."
"Raisk, ma võtan Darcy, peida end ära," lausus Jon ning pani kiiresti vajalikud tarbed seljakotti ning võttis mu sülle.
Varjusime esirea pingide ette, mina suurest uudishimust üle nurga vaatamas.
Lia oli kükitanud posti taha eesukse kõrval ning vaikses ruumis kuulsin ma tema hingamist ideaalselt. Hakkasin seda ütlema, kuid Jon kattis mu suu just, kui uks lahti lendas.
"Raudselt siin," ütles madal mehehääl.
"Pagan, meil on vähe aega. Leiame nad kohe või oleme kutud," kuulsin teist häält, mis oli palju poisilikum.
Üks neist turtsatas kõvasti. "Milline au oleks kirikus surra."
"Jää vait, Riley, noore tugeva poisi kohta oled sa imeliselt idio.otlik. See on paganama kirik, sellised asjad pole Jeesuse kõrvadele."
"Ütleb mees, kes ütleb Pagana nime kirikus," vaidles Riley vastu.
Esimene mees norsatas ning järgmisena kuulsin ma tugevaid matsakaid vastu kirikupõrandat.
Jon kiskus mind käest ning ma järgnesin talle, hammustades tugevasti oma huulde. Mu jalg valutas, mu käed valutasid, mu pea valutas, mu iga kehaosa valutas.
"Tule," sosistas Jon vaikselt ning me liikusime tagaukse poole.
"Lia-"
Jon saatis mulle "pilgu" ning ma jäin vait. Ma polnud Jonahiga üldse rahul. Kuidas ma sain niimoodi Lia maha jätta? Mis siis, kui ta hakkama ei saa?

"Ja see oli teie imeline plaan?" küsisin pahaselt.
Jonah laiutas käsi. "Ma tegin niimoodi nagu oli kokkulepitud."
"Pidi see olema Lia, kes üksi jääb? Ma oleks võinud ise hakkama saada."
"Sellises seisus?"
"Millises seisus, Jon? Andnud mulle relv ning jäänud Liaga nende tüüpide vastu. Mille kura.di pärast pidi jääma Lia nonde kuttidega, et neid kinni hoida?"
Jonah ohkas ning ei vastanud mulle enam. Tark tegu. Ma oleks veel vihasemaks läinud.
"Me oleme juba siin. Lähme."
Lonkasin Jonahi kõrval, õrnalt tema vastu iga sammu järel toetudes.
"Kas sa saad hakkama?"
Noogutasin.
"Olgu, see võis olla halb idee, aga ma ei hakanud ometi su emale vastu. Tal on kuri pilk."
"Jää vait või otsi paremaid vabandusi," turtsatasin ning aeglustasin natukene oma sammu.
Jonahi telefon hakkas värisema ning telefon oli välgukiirusel taskust väljas.
Piilusin üle poisi õla.

Kontaktilt Zac: SOS faking kiiresti ! Wes@£2tside 23, River. Romuga saate kiiremini!!!!!

Tekstist sai välja lugeda hirmu ning ma hakkasin rohkem muretsema.
Jonah sügas närviliselt oma kukalt ning järgmisel hetkel olin ma uuesti tema tugevatel kätel.
"Kas me läheme appi? Mis Liast saab?"
"Lial oli oma kindel eesmärk. Ta liitub hiljem, karanteerin sulle, Darcy, püüa mitte muretseda. Me sõidame neile appi, jah."
"Mis võis juhtuda?" küsisin vaikselt.
Jonah neelatas. "Loodame, et mitte see kõige hullem."
Me jõudsima vana kastiga autoni. Jonah nagu muuseas pildus mu kõrvalistmele ning jooksis teisele poole autot, et juhikoht võtta. Ta võttis istme alt võtmed ning käivitas mootori, lennates kohalt kohe, kui jalg pedaali puudutas.
Surusin ennast tugevalt vastu istet ning hingasin sügavalt sisse-välja. Polnud vaja kolmandat paanikahoogu või kõik võib hullemaks minna.
Lugesin üliselgelt kaarti, kui Jonah mööda varahommikuseid tühjasid tänavaid kastiromuga rallis ning me jõudsime kiire kümne minutiga kohale.
Avasin ukse juba sekund ennem, et õigeaegselt autost väljas oleksin ning jooksin longates maja poole, millest jutt käis, kuid ma juba nägin kõike.
Kaks suurt musklis meest Zaci vastu. Ma hakkasin kohe nutma, kui ma maas lebavat Zayni silmitsesin.
"Ma lähen Zaci juurde!" ütles Jonah mulle ning viskas mulle oma seljakoti.
Ajasin selle endale selga, samal ajal Zayni juurde joostes. Kükitasin poisi ette maha ning hakkasin tema põske paitama.
"Palun, ei, Zayn! Püsi minuga! Jälgi mu silmi, näojooni, mida iganes," korrutasin mitu korda.
Võtsin seljakoti lahti, haarates sealt vajalikke meditsiine ning hakkasin Zayni olukorda parandama.
Ta nägu oli verine, riided räbalad ning kõige hullem... valge maika verest vettinud, mida põhjustas auk tema alakõhus.
"Su silmad on kurvad," lausus ta vaevaliselt.
Nutsin hullemini: "Ära anna alla, sa saad hakkama, vaata mind, Zayn, vaata mind, palun!"
Ta silmad võbelesid, kui ma temega tegelesin ning ma kartsin tema elu eest, mis niigi noatera otsas kõikus.
"Zayn," sosistasin pisaratest pimestatud, kui ta mu kätest kinni võttis ja mul lõpetada käskis. "Ma ei saa Keityle nii teha. Ma ei saa sinu vanematele nii teha."
"See on minu jaoks läbi."
"Ei ole! See pole tõsi. See langeks kõik mu õlgadele, me saame hakkama."
"Mäletad, kui ma sind sõimasin, kui ma arvasin, et sinu ja Harry vahel midagi oli?" - Ma vaatasin teda vaikides, pisarad lõputult voolamas. - "Jah, ma olin kade ning ma vabandan, mida ma põhjustasin. Ma kuulsin jutte, et sa valisid Zaci. Ma lihtsalt tahan öelda, et Harry on samuti hea inimene. Võib-olla sa annad talle võimaluse?"
"Zayn, see pole hetkel oluli-"
Ta raputas vaikselt pead. "See on oluline. Ma aksepteerin su otsust, aga anna poisile võimalus. Ütle Keityle ja mu vanematele, et ma armastan neid."
Noogutasin. Ma ei hakanud talle vastu vaidlema ning tema minuteid raiskama. Ma üritasin teda uuesti aidata, aga ta lükkas mu käed õrnalt eemale.
"Lõpeta," sõnas ta vaevu ning ta sulges vaikselt oma silmad.
"Zayn," sosistasin nuttes, puudutades poisi musti juukseid. "Ei, ei, ei, ei, palun ava silmad, ma aitan sind. Zayn? Ei, palun, EI!"
Ma karjusin kõvasti, tagudes rusikaid vastu asfalti. Tugevad käed hakkasid mind poisist eemale tõmbuma ning ma karjatasin, krabades jahedast kehast, mis mu ees lamas.
"Ei!" karjusin uuesti, nuttes.
Mind tõsteti romusse, tagapingile. Jonah istus juba rooli taga ning Zac sättis tekki mulle ümber.
"Kurat," hüüatas Jon ning lõi rooli.
"Ou, tahad, jääme seisma?" küsis Zac murelikult.
"Ei, me peame kiiresti tagasi minema," lausus Jon külmalt ning vaatas pingeliselt eesaknast välja autoteele.
Zac lasi oma käel mu seljal üles-alla käia, lohutades mind hääletult.
Nuuksusin vaikselt tema rinna vastas.
"Me jätsime ta lihtsalt sinna vedelema," pomisesin. "Ta oleks väärinud paremat."
"Ma tean," ohkas Zac. "Mul on väga kahju, et sa seda kõike nägid."
"Ometigi ma sõnusin ära, et ma kaotan kellegi. See on minu süü. Mina vedasin teid kõiki sellesse, oma parimad sõbrad, kõige lähedasemad. See kõik on minu süü, sest ma olin väiksena liiga uudishimulik. See-"
"Ole tasa ja püüa magada," lausus poiss ning tõmbas mind endale sülle.
Vaatasin üles tema poole ning ta leidis võimaluse mind hetkeks suudelda.
"Kas on parem?"
Vaatasin talle pikemat aega otsa kuni noogutasin ning end rohkem tema vastu surusin.

Istusime kolmekesi pikapi ees kapotil ning ootasime teisi.
Päike paistis hästi tsipakene horisondi tagant, vaikselt ärkamas. Puulehed sahisesid õrnas suvetuules ning mõningad linnud juba siristasid.
Ilm oli liiga ilus tollese päeva jaoks. Ma olin kaotanud oma sõbra.
Esimesena jõudis kohale Lia. Ma peaaegu nutsin, kui teda nägin.
"Sinuga on kõik korras," õhkasin, üksik pisar põske ületamas.
Lia eemaldus vaikselt ning vaatas mulle ja poistele ettevaatlikult otsa. "Mis juhtus?"
Ma vaatasin üle tüdruku õla kaugusesse, Jonah kirjutas telefonis sõnumit, mis jättis üle Zaci, keda Lia jõllitas.
"Zayn- mhh, ta on läinud. Mul on väga kahju."
Lia suu vajus lahti ning ta astus mitu sammu tahapoole potsatades vanale autorehvile tema selja taga.
Ta suu püsis avatuna ning silmad hakkasid vesiseks muutuma. Ta lükkas üksikud juuksesalgud oma näolt ning pomises vaikselt endamisi.
Kükitasin tema ette, panned käed rahustavalt tema põlvedele, kui ta nuuksuma hakkas ja pea langetas.
Mul ei jäänud muud üle, kui oma parimat sõpra lohutada. See kõik oli niigi kohutav, et ühte nutunägu veel näha.

NotWhere stories live. Discover now